otsimiseks teeks: veel üks nädal ja veel üks nädal. Mari mängib endiselt perenaist ja karjatab niihästi iseoma kui ka pere lapsi. Jusski sööb nii sagedasti pere lauas, et paistab, nagu polekski nad saunarahvas.
Aga sügise poole, kui algasid pikemad ja pimedamad ööd, siis hakkas ka Jussil igatsus Mari järele.
Sellepärast ütles ta temale kord peres:
„Sa’p tahagi änam sauna tagasi tulla, jäädki Andresele perenaiseks.“
„Põle peremehega veel jutuks tulnd, ei tea, kuis uue perenaisega lugu,“ vastas Mari.
„Peaksid õige Andresega rääkima,“ arvas Juss.
„Mine ikka, kuis siis mina,“ ütles Mari tõrjuvalt. „Ise suretasin Krõõta ja nüüd siis peaksin hakkama uuest perenaisest rääkima.“
„Kuis siis saab?“ küsis Juss. „Kaua ma üksi saunas olen nagu vana hunt. Tädi juba nokib mind, ütleb, et küllap jääd Marist ilma, sest Marist saab nüüd perenaine, Jussi lastest saavad viimaks veel perelapsed.“
„Juss, ää niisugust juttu aa,“ ütles Mari.
„Ega siis mina, teised,“ vastas Juss. „Nemad võtavad minu kallal.“
„Ära kuula, mis teised loravad,“ manitses Mari meest. „Las tuleb saanitee, küll peremees toob siis uue perenaise koju ja meie lähme jällegi kahekesi sauna. Ega ma praegu saakski ka tulla, kes hakkab siis poissi toitma, kuhu ma väikse Andrese jätan, pean ta ikkagi nüüd piimast välja imetama, sest perenaine palus surmavoodil nii. Kõvast’ ja kõvast’ hoidis ta veel surreski minu kätt.“
„Ütle, Mari, kas sa oled vahel kahetsenud, et sa mulle tulid?“ küsis Juss natukese vaikimise järel.
„Ei, Juss,“ vastas Mari mõtlemata. „Miks sa seda küsid? Meil on ju kaks last.“
„Ma muidu niisama,“ vastas Juss. „Üksinda tulevad vahel niisugused mõtted, öösel sängis, kui üles ärkan. Ei tahaks küll nõnda mõtelda, aga ikka mõtlen, ei saa parata, nagu iseenda kiuste.“
„Mis sa siis iseendast nõnda kiusad,“ noomis Mari. „Ega minulgi siin kerge ole. Kaks last rinna otsas, terve kari suuremaid sabas, suure koha tegemine ja toimetus pealekauba.“
160
