„Mis ma ikka lausun,“ ütles Juss.
„Jah, eks ta ole,“ oli nüüd ka tädi alistunult nõus. „Mis saunamees ikka peremehele võib. Aga ei ta hakka ühti veel teist naist võtma, ei tea, kuda ta nõnda läbi saab, priske ja noor mees teine, inimesel ju ikka oma tahtmised ja tujud.“
Rohkem Juss ei kuulanud. Ta pani riided selga ja läks välja.
„Lähed õige peresse või?“ küsis tädi.
„Lähen vaatama,“ kohmas Juss vastuseks.
„Nojah, eks ta ole, lapsed seal ja kõik,“ arvas ka tädi.
Kui Madis Orult koju tuli, ütles eit temale:
„On sel Jussil, vaesekesel, nüüd õige päevad!“
„Mis tal siis viga on?“ küsis Madis, nagu ei teaks ta midagi või nagu ei puutuks see temasse, mis ta teab.
„Ei ole ju naist änam ega kedagi,“ seletas eit, nagu oleks ta Jussi pärast mures.
„Eit, jäta niisukesed jutud!“ noomis Madis. „Kes talt ta naise on võtt.“
„Näh, naine on ju peres, juba kevadest saati,“ seletas eit. „Tahab naise juurde, mingu vargsi, käigu nagu ehal. Aga ega ta siis änam poissmees ole, tal ju lapsedki.“
„Sina, eit, ära topi oma nina teiste asjade vahele!“ manitses Madis. „Mis peres on, see on pere asi, saun on pere kohta kurt ja tumm. Mõistad?“
„Ega siis Juss peres ole, tema on ju alles meie juures saunas,“ vaidles eit vastu.
„Eit, ma ütlen, ära puutu Andrest, tema on hullem kui Pearu, kui sa ta vihale ajad. Tehku tema, mis tema tahab, sinul põle sellega tegemist. Ei puutu tema sind, siis hoia end tema eest, mida kaugemal, seda parem.“
„Ma ju ainult sinule, vanamees, teistele mitte poolt sõnagi. Jussile ainult, hale meel teist, vaesekest, vaadata,“ seletas eit.
„Juss on mees, ajagu ise oma asjad,“ vastas Madis. „Võtku naine perest ää, kui tahab, mingu kas või Vargamäelt minema, kui muidu ei saa, ega ta põle seia laulatud.“
„Juss nüüd mõni mees,“ mõnitas tädi. „Kus on see
