vist saadik lumisena jõudis ta koju, ja kui Madis temalt küsis, kus ta oli käinud, vastas ta:
„Käisin korraks õige jänesejälgi vaatamas.“
„Oleks püss, siis,“ arvas Madis.
„Jah, oleks püss, siis,“ oli ka Juss nõus.
Mari oli lasknud hommikul Jussile öelda, et ta tema äraolekul peresse tuleks lapsi vaatama, aga Juss ei läinud. Mitte, et ta poleks tahtnud minna, vaid ta nagu unustas. Tema meeli täitis painajalikult midagi muud, mis ei lasknud teisi mõtteid pähe. Isegi kui ta lõunauinakut tegi, mõtles ta seda ainukest mõtet.
Andres ja Mari tulid üsna varakult koju, nagu oleks neil päris harilik kirikuskäik olnud. Ainult ühte kiitis Mari: küll olevat noorel märal väledad jalad, mõisa lagedal sool ajanud Andres tervest kirikuliste voorist mööda, Maril käinud ainult külm tuul südame alt läbi.
„Ei peremees tee saunamehe sõitu,“ arvas selle kohta saunatädi.
„Ei jah seda,“ kinnitas Mari.
Andrese enda kõrvu saunanaise jutt ei puutunud. Ka Jussi kõrvust läks ta alguses mööda, aga pärast hakkas ta tema kuulmeisse ometi kinni – tädi suu läbi. Sest perest alla sauna saanud, ütles ta seal kohe Jussile:
„Pere mära oli aina märg kohe, kui kirikulised koju tulid.“
Tädi ootas, mis Juss selle kohta ütleb, aga kui see oma suud ei paotanud, jätkas ta:
„Ajand teised mõisa soos võitu. Andres kupatand pikast kirikuliste voorist mööda, Maril käind kohe külm tuul südame alt läbi, nõnda lõigand noor mära mõisa soo peal.“
Ja kui Juss ka selle kohta midagi ei lausunud, ütles tädi lõpuks:
„Jäi teine nüüd poissi-tüdrukut imetama, rinnad olid piima täis, nii et… Peremees ost teisele kõrtsi juures magusat viina, toond välja, sisse põle Marit kutsund.“
Aga Juss vaikis ka nüüd. See ajas tädi imestama.
„Miks sa midagi ei lausu, Juss?“ küsis ta nüüd.
164
