Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/167

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Aga lapsed…“ põikles Mari.

„Kas täna lapsi ei olnd?“ küsis Juss, kes asja hästi läbi oli mõelnud.

„Täna tuli saunatädi,“ vaidles Mari edasi.

„Eks ta eile oleks niisama tulnd.“

„Täna kutsus teda peremees.“

„Eile oleks mina kutsund.“

„Aga sina põle ju peremees, sina põle kellegi kutsuja. Ega ainult meie lapsed, pere lapsed ju ka.“

Selle peale polnud Juss mõelnud. Maril võis nagu pisut õigust olla.

„Aga kui oleks peremehega rääkind,“ arvas Juss.

„Ma ei julend peremehe poja pärast, et kes teab…“ vastas Mari.

Jussi-Marit seisid toa otsas nii ligistikku, et nad oma riietega teineteist puutusid. Juss sai äkki üsna nõutuks. Tema oli tahtnud Marile oma küsimuse ette panna ja oli lootnud, et saab Marilt selge ja otsekohese vastuse ning nõnda teab ta, kuidas asjad on. Aga nüüd sai tema küsimusest hulk küsimusi ja ühegi peale ei vastanud Mari nõnda, et see oleks tõesti vastatud. Nõnda jääb jällegi kõik ehku peale.

„Kas sa siis ei taht, et ma läksin?“ küsis Mari, kui Jussil enam midagi polnud öelda.

„Ma mõtlesin terve tänase päeva, et miks sa küll eile minuga ei tulnd,“ vastas Juss. Aga sellest, kuidas ta hommikul üle väljamäe jooksis ja lumiste kuuskede vahel piilus ning pärast saaniroose silmitses, ei lausunud ta sõnagi.

„Ma änam ei lähe peremehega, kui sa ei taha,“ lausus Mari nagu vabandades.

Sellega lõppeski saunarahva jutt seal Eespere toa otsas tähise taeva all. Juss läks mööda mäge alla sauna poole ja Mari jooksis peretuppa, külmajudinad kehal, sest ta oli ju kerge riidega välja tulnud meest saatma.

„Mis see Juss tahtis?“ küsis Andres Marilt. „Oli tal asja ka või?“

„Ei, mis asja nüüd,“ vastas Mari. „Niisama tuli teine aega viitma, pühade aeg.“

Aga peremehel oli nägu, nagu kahtleks ta sauna-Mari sõnade tões.

167