Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/168

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Mõtlesin, et tuli ehk selle kirikuskäima pärast,“ ütles ta. „Istus teine niisukese näoga, ei läind söök ega jook tal sisse.“

„Mis nüüd sellest,“ lausus Mari. „Aga väljas nimetas, et…“

„Seda ma arvasin kohe, kui nii kauaks välja jäite,“ ütles Andres. „Mõtlesin juba hommikul seda, kui sõitsime… Mõtlesin, et kui me kahekesi võikski nõnda sõita.“

Aga Mari ei võtnud viimaseid sõnu kuuldavakski. Sellepärast jätkas peremees:

„Sina, Mari, kõlbaks nii hästi Vargamäele perenaiseks, oled kraps ja kärmas ja lastega saad ka toime.“

„Miks peremees kallil pühade ajal niisukest patujuttu aab,“ ütles Mari nüüd, „mul ju omal lapsed ja Juss.“

„Mari, see põle patujutt, kui ma ütlen, et sa kõlbaks,“ vaidles Andres vastu. „Tõejutt, sina kõlbaks küll seia perenaiseks ja oleks võindki selleks saada, kui asjad oleks teisiti. Mul põleks otsimist ega kedagi, perenaine oleks olnd tubli ja töökas, muudkui las käia. Ja ega kadund Krõõdalgi selle vastu põleks olnd, ta nii pidas sinust lugu. Ja lapsed armastavad sind. Suuremadki armastavad, poisist põle rääkidagi, tema nagu olekski sinu laps, mitte Krõõda.“

Mari nuttis. Maril oli millegipärast halb. Peremees ei rääkinud küll midagi halba, aga Marile ajas see nutu peale. Perenaine, kadunuke, oligi ju ükskord öelnud, et kui ometi Mari tema lapsi kasvataks, nende eest muretseks, siis sureks tema rahuliku südamega, sest siis oleks tema laste eest hoolitsetud. Ja nüüd tuleb ka peremees selle jutuga, nagu oleksid nad kahekesi millalgi kokku rääkinud. Aga mis võib siis Mari sinna parata, et temal on Juss ja kaks last, tütar ja poeg. Ega ta siis ometi saa Jussi maha jätta. Samuti ei saa ta ühel hoobil sauna-Jussi naine ja Vargamäe perenaine olla, seda peaks peremees isegi teadma. Ometi räägib tema ja rääkis ka kadunud perenaine, nagu võiks Mari oma elu muuta.

„Peremees ei peaks nõnda rääkima,“ ütles Mari viimaks põllenurgaga silmi pühkides.

„Miks siis mitte?“ küsis Andres vastu. „Miks ei või

168