anda, kes julgeb temale niisuguseid asju nina alla hõõruda, nagu seda Pearu teinud. See ei meeldinud kohtule, sest tema oli enne seda Andresele südame peale pannud omavoli mitte tarvitada, olgu kõrtsis või kirikus, sest mõlemad asutised on ju ülemuse poolt lubatud ja jumalast seatud. Andres aga oma suurustavate sõnadega astus nii-öelda maksva korra vastu. Sellepärast siis tuli tal peale rahatrahvi ka kaheks päevaks vee ja leiva peale minna.
Pearu nägu hiilgas. Andres oleks heameelega talle otse kohtukulli ees veel kord äianud. Ometi polnud parata, pidi alistuma.
Kohtuotsusest teadis peagi kogu vald, muidugi ka Vargamäe. Ja kui siis päev kätte jõudis, kus Eespere Andres vallamajja vee ja leiva peale läks, ilmus Juss tema äraolekul peresse ja nõudis, et Mari nüüd sauna läheks, vähemalt enne, kui Andres koju tagasi tuleb. Mari punnis vastu, ja kui Juss järele ei andnud, ütles naine:
„Oled sina ka Pearu nõumees või, et sa niisukest asja tahad? Teine ise kodunt ära ja nüüd pista plehku, jäta maja kõik ui-ai. Mina täna ei tule, saagu homme või sitem.“
„Kui sa täna tema seljataga ei tule, siis sa ei tulegi,“ ütles Juss. „Just sellepärast ma täna tahangi, et Andrest kodus põle, nüüd ehk ometi. Mari, tule koju! Võtame endi lapsed ja lähme.“
Seda öeldes oli Jussil endal niisugune imelik nägu, nagu kutsuks ta Marit surmasuust põgenema. Juba võttiski ta poisi sülle ja hakkas teda riietesse mässima, ilma et ta õieti isegi märkaks, mis ta teeb.
„Juss, ää ole ikka imelik,“ ütles Mari. „Lase poiss olla. Mis su sisse siis nüüd nii korraga on läind?“
„Sa ei tulegi enam sauna, Mari,“ ütles Juss värisevail huulil.
„Tulen, Juss, usu mind, aga täna mitte, täna ei või, mõistad isegi,“ seletas Mari.
„Ei sa tule, kui sa täna ei tule.“
„Kust sa selle võtad, et ma ei tule?“ küsis Mari.
„Ei tule,“ kinnitas Juss.
„Tulen, usu.“
172
