Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/179

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Kukkusin jala, mädandi, katki, hoian seda, et halvaks ei läheks, muidu mõni teab mis teeb teine,“ seletas peremees Meistri-Antsule.

Ei olnud nüüd ka enam sellest juttu, kas puusärk Jussile ka meeldib ja kas ta vett peab; tehti ilma igasuguse arutuseta, nagu poleks sellel, kellele ta tehakse, tema kohta midagi ütlemist. Samuti puudusid Meistri-Antsul ka hõbenarmad ja punnpalgetega tiibinglid läikivail plekitükkidel. Ei topitud nüüd vorsti ega sõtkutud saia. Sealiha-käntsakadki jäeti ahju panemata, nagu oleks see kõigil meelest ununud. Need olid tõesti kurvad matused, kus polnud kellelgi vähematki rõõmu.

Juss maeti laupäeval. Peale oma inimeste olid matusel veel Hundipalu Tiit ja Aaseme Aadu, et oleks, kes aitaksid puusärki tõsta ja hauda kinni ajada, sest Andrese enda jalg oli ikka alles haige. Aga juba käis ta longates tuba mööda ja toa ümber. Matusepäeva hommikul pani ta enese riidesse ja sõitis Jussi maha viima.

Juss maeti meelega laupäeval, et poleks võõraid pealt vaatamas, sest Juss maeti surnuaia taha puude alla, maeti ilma kirikukella-löömiseta, ilma õpetaja ning isegi ilma köstri-isanda lugemise ja laulmiseta. See oli Marile kogu õnnetuse kurvem külg. Juss oli ju ikkagi tema mees ja tema laste isa, ja nüüd peab ta matma nagu looma! Ei ole nii suur õnnetus surra, kui autult surra.

Küll oli Mari ise õpetajat palumas käinud ja lõpuks kõigest loobunud, ainult ühest mitte: et Jussile lubataks lüüa ühegi kellaga, aga õpetaja oli kui jää ja raud, ei lubanud.

Nõnda siis sõitis Juss üsna vaikselt oma viimsel teekonnal, polnud isegi puutelgedega vankrite loginat kuulda – oli ju lumetee. Ja kui jõuti sinnamaale, kus mõisapõllul surnuvoorid peatusid, et valge riidega kellalööjale kirikutorni märku anda, siis sõideti Jussiga peatumata edasi, sest polnud ju kellelegi midagi lehvitada. Ei olnud üldse põhjust kiriku juurde minna, vaid sõideti otseteed surnuaiale. Aga isegi sellest viimsest jumalaarmust, õnnistatud ja pühitsetud maast, pidi Juss ilma jääma.

Ometi oli keegi, kes halastas: see oli Vargamäe Andres. Sest kui puusärk oli juba hauda lastud ja köied

179