Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/180

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


välja tõmmatud ning kui mehed mulla pealeajamiseks labidad haarasid, võttis Andres taskust palveraamatu, tegi selle lahti, paljastas oma pea ja ütles laulusõna ette. Sauna-Mari oli ikka laulda armastanud ja oskas kõiki viise, mis kirikus lauldi, aga täna ei saanud ta piiksugi teha, nii hirmus suur valu oli tal äkki kurgus. Suur valu suure rõõmu pärast! Temal polnud kunagi pähe tulnud Andrest paluda, et see Jussi haual loeks ja laulaks, Andres oli seda ise omast peast teinud. Marile tuli see nii ootamata, et tal otse ihuliikmed pehmeks läksid. Ja siis sai tundmus võitu: nüüd on kõik jälle hea. Sellepärast oli nii hea nutta, kui mehed laulsid ja Andres luges. Aga lõpuks ei saanud Mari muidu, kui pidi meestega kaasa laulma, suure häälega nutma ja laulma, nii et mehed õieti ei mõistnudki, kumba Mari tegi.

Kõik arvasid, et Mari nuttis suure kurvastuse pärast Jussi haual, aga ometi polnud see nõnda. Rõõmu pärast tahtis Mari laulda, aga nutt kippus millegipärast kangesti peale. Nõnda laulsid Jussi haual mehed ja ainukese naisena Mari, sest teisi ei olnud. Küll oli tahtnud ka saunatädi tulla vaatama, kuhu see Juss õige pannakse, aga tema ei saanud, pidi jääma pere laste karja.

Pere-Andrese hoole tõttu maeti siis Juss nagu kord ja kohus, ja kui keegi võõras oleks surnuaiast mööda läinud ja laulu kuulnud, siis oleks ta ehk ainult seda imestanud, miks küll laupäeval surnut maetakse, aga tal poleks mõttessegi tulnud, et lauldakse surnuaia taga, mitte aia sees.

Mari oli mõelnud, et niipea kui ta Jussi on maha viinud, läheb ta perest ära – läheb kogu Vargamäelt minema, niipea kui ta on endale ulualuse kuulanud. Aga Andrese lugemine ja laulmine Jussi haual tõi tema meeltesse muutuse. Ta sõitis ühes temaga Vargamäele tagasi ja äraminek ei tulnud tal enam pähegi. Mingisugune ähmane või uimastav tuimus võttis tema üle võimust. Ja kui siis peremees ise mõne päeva pärast Mariga tema minekust juttu tegi, küsides, tahab ta edasi jääda või lahkuda, siis ei vastanud Mari midagi, hakkas ainult nutma.

„Ega ma sind ei aja, ää seda mõtle,“ ütles Andres talle siis. „Mul oleks muidugi parem, kui sa jääd, võiks

180