käbarad käivad? Kas sinust kua nii kange vanamees suab kui sinu isa, minu kallis nuabrimees? Aga tead: veart mees on sinu isa, kasva sina kua nii veart meheks, sina räbalake, sina sitaratas. Minu Joosep kasvab kua veart meheks ja siis on Vargamäel kaks veart peremeest, kanged nagu isadki, mina ja Andres, kaevate kahasse kruavi ja käite kohut. Ema ei ole sul, vaesekesel, võerast rinda pidid imema, nagu mahajäetud põrsas ute all. Veart ema oli sul ja hele jaal. Kui suureks saad, siis reagin sulle kõik, kes oli sinu veart ema ja kes olen mina, sinu nuabrimees, Oru Pearu…“
Pearu meel läks uuesti härdaks ja silmad hakkasid tal vett jooksma. Et laps karjuma pistis, siis pöördus Pearu Andrese poole ja pidas temale pika kõne leppimisest ja andeksandmisest, mida see nagu sääse pirisemist kuulas, ilma et vaevaks oleks võtnud sõnagi vastata. Nõnda hakkas Pearu jumalaga jätma, sattus aga uuesti kõnelusse ja selle järel algas uus jumalagajätmine ning käeandmine. Veel ukselt ja ukse eest väljastki tuli ta tagasi, et midagi öelda, mida ta enda arvates oli unustanud.
„Pearul on vist Jussi hing südame peal,“ ütles Mari pärast Andresele, kui teisi polnud kuulamas.
„Kes teda teab, mis temal südame peal on,“ arvas Andres.
„Aga silmad jooksid teisel nii vett, kui ta rääkis.“
„Purjus pea,“ lausus Andres.
„Ei tea, kas ainult purjus pea,“ kahtles Mari. „Hale süda teisel ikka ka.“
„Viin teeb haledaks, kurjaks ja haledaks. Eks sa vaadand, silmad teisel kui ussisilmad ja kõrvad kui metsloomal. Katsu midagi öelda või teha, torkab sind teinekord nagu naaskliga. Küllap olid tal täna omad asjad, miks ta tuli, ei muidu. Mitte Jussi ega Krõõda pärast!“
„Ei tea.“
„Mis seal teada,“ vastas Andres. „Tuli muidugi meid kahekesi vaatama, kuidas elame ja oleme, kas hakkab midagi silma.“
Selle kohta ei öelnud Mari midagi. Natukese aja pärast jätkas Andres:
„Tuli vaatama, kuis asjad meie vahel on. Nägid, kuis
184
