ta silmadega minu poole vilksis vaadata, kui ta sinule käsitsi kallale tikkus. See oli kõik sellepärast. Tahtis näha, mis mina teen.“
Mari süda lõi värisema, sest ta teadis, et peremees räägib asjust, mis temale hirmu peale ajavad. Kui ometi oleks võinud eluotsani sauna-Mariks jääda, kes täidab Vargamäel perenaise kohuseid! Mari tahaks seda teha nurisemata, kas või palgata, ainult kui ta võiks oma lapsed kaelakandjaiks kasvatada. Rohkem Mari ei soovi.
Aga Andres soovib rohkem. Tema tahab Vargamäele perenaist ja iseendale naist, sest tema tahab veel lapsi. Tema tahab veel palju lapsi, tahab poegi ja tütreid, kes peavad Vargamäe selleks tegema, milleks tema ta on mõelnud ja mõttes määranud.
„Kõik ju ootavad,“ rääkis Andres natukese aja pärast edasi, „et mis meie nüüd teeme, sest Jussi põle änam ja minul on perenaist tarvis… Et kas hakkame viimaks õpetaja juurde minema või. Sest ega siis ükski usu, et me niisama teineteise kõrval siin elame. Kõik arvavad, et meie juba enne Jussi surma teisiti olime, sellepärast see kõik ongi.“
„Ega nad siis ometi arva, et nii ruttu peale Krõõda ja Jussi surma…“ kohmas Mari.
„Kes sellest hoolib,“ vastas Andres. „Kel siin ilmas aega surnutega rehkendada. Surnud elavad omaette, meie omaette.“
Mari ei vastanud, peremees ei jätkanud. Liiga värske oli haudadel alles muld, liiga värsked südames haavadki. Vaevalt oli Andrese jalg üsna terveks saanud. Oodati kevadet.
Kevad tuligi, aga siis algasid uued hädad ja uued mured, nii et Andresel perenaise küsimus üsna näis ununevat. Kevadel hakkasid kemplemised Pearuga. See oli küll talvel leppimas käinud, aga seda polnud rohkemaks tarvis kui ainult armulauale minemiseks kirikusse. Juba esmaspäeva hommikul pärast kirikuskäimist mõtles mees teisi mõtteid, mõtles mehiseid mõtteid: kuidas üleaedse krundile vett paisutada, soosilla kõrvale auke kaevata, põlluteele kive veeretada, piiril aedu lõhkuda, põllupeenraid üles künda, naabri karjapoissi kimbutada,
