hellast kohast kinni, nii et tal silmad pahempidi pähe läksid.
„Litsid mehed need Vargamäe omad,“ irvitas kõrtsmik ja läks leti taha tagasi. „Põle niisukesi sindreid enne näind.“
Kui naabrid põrandal küllalt olid vehelnud ja karjunud, hakkasid teised hüüdma:
„Aitab küll! Tõuske üles, ega see kõrtsipõrand ainult teie päralt ole.“
Nõnda siis tõusidki Vargamäe mehed. Õigem, tõusis ainult Andres, kuna Pearut pidi aitama, nagu oleks ta äkki nii purju jäänud, et jalgu enam alla ei võta.
„Ära, saadan, tahtis teine tappa!“ kirus Andres ja lisas juurde: „Habeme rikkus ära, näo kiskus veriseks.“
Tõepoolest oligi habemele liiga tehtud; tükid vedelesid põrandal, kust Andres nad üles korjas, et kohtule tõenduseks ette panna, sest nõnda ei tahtnud ta seda asja ometi jätta. Pealegi oli tal ka nägu mitmest kohast verine; seda nägid kõik.
Aga Pearul polnud viga midagi. Tema habeme karvad olid kõik alles ja nägu oli üsna terve. Niisugune pagana kange mees oli Oru Pearu: purjus peaga kisub teise läbi, nii et las aga olla. Keegi poleks seda uskunud, kui poleks oma silmaga näinud.
Ise istub teine seina ääres pingil ja tal on nägu, nagu ei tunneks ta oma võidust vähematki rõõmu. Otse selle vastu on tal tundmus, nagu oleks ta lausa surmasuust pääsenud. Ja kui Andres viimaks talle naljatades ütleb, et nüüd võiksid nad üheskoos koju sõita, on nad ju kahekesi kohtus käinud, kõrtsis kembelnud ja kiskunud, karjub Pearu talle vastu:
„Sinu, kuradiga, ma ei sõida, sina tapad mu tee peal ää!“
„Mis mina sust nirust tapan, sured isegi, kui õige aeg,“ vastab Andres.
„Aga raha on veel järele, mis sellega?“ küsib kõrtsmik.
„Jääb sinu kätte hoiule,“ vastab Andres. „Kui Pearuga jälle kõrtsi tuleme, siis joome ise ja anname ka teistele.“
Nende sõnadega lahkub Andres kõrtsist.
192
