„Ära tahtis teine, sunnik, mu vigaseks teha,“ vandus Pearu toibudes ja esimest lonksu klaasist võttes. „Mis minu vaesest vanamoorist siis oleks suand.“
Joobnud hulk hirnus, nii et kõrtsi suurtuba kajas.
Andres logistas üksipäini kodu poole sõita. Ta oli rohkem joonud, kui ta oli tahtnud, sest täna oli tal omasugune õnnepäev: ta oli võinud ometi kordki Pearule õieti kätte maksta. Sellepärast oli ta süda rahul ja meel rõõmus. Kui Pearu praegu oleks tema ette astunud ja leppides oma kätt pakkunud, siis oleks Andres vististi selle õiglase meelega vastu võtnud.
XXI
Vargamäel magasid juba kõik, kui Andres koju jõudis. Marigi oli endale akna kõrvale toolidele aseme teinud ja riides sinna pikali heitnud. Siin magas ta juba ammust aega, et oleks käepärast kuulma ja aitama, kui lapsed häält teevad.
Keegi ei näinud selles midagi halba, et sauna-Mari väikeste laste pärast pere tagakambris magas. Pealegi seisis Krõõda surmast saadik uks kahe kambri vahel öösiti alati lahti või praokil, nii et sulane ja tüdruk, kes magasid eeskambris, alati võisid näha ja kuulda, mis tagakambris sündis.
Suvel oli lugu muidugi teisiti. Siis magasid sulane ja tüdruk ühes karjapoisiga väljas, ainult Mari lastega ja peremees ise jäid läbi aasta tuppa. Nüüd poleks ka sellel tähtsust olnud, kas Mari ees- või tagakambris magab: kes rääkida tahtis, võis mõlemal korral ükskõik mida rääkida.
Peremeest koju oodates oli Maril ikka linnu-uni. Vähemastki krõbinast oli küll, et teda jalule ajada. Samuti oli see ka täna. Mari ärkas, kui õuevärav kääksus, ja läks Andresele õue vastu.
„Otsi hobusele heinu vankrisse ette,“ ütles Andres, „ma panen ta seiasamasse sööma, ei lähe teda praegu metsa viimagi.“
Seni kui Mari heinu läks tooma, võttis Andres ise hobuse rakkest lahti ja sidus ta vankri külge. Temal
