Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/203

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Ega ta siis enne seda teand,“ püüdis Mari suusoojaks vastu vaielda.

„Või ei teand,“ venitas Andres. „Teadis tema, teadsid teised, ega siis Pearu muidu kõrtsis minu ninale põleks tükkind, nii et talle paar vurakat pidin andma.“

Kui Andres ja Mari kahe nädala pärast uuesti õpetaja juurde ilmusid, võttis see veel peenemalt kogu asja läbi. Mari ei saanud jällegi muidu, kui pidi aina silmi pühkima. Aga Andres ütles:

„Õpetajahärra ei peaks nii palju vananaiste lora kuulama.“

„Armas hing, kuidas sa oma õpetajahärraga räägid!“ hüüdis pastor.

„Andke andeks, õpetajahärra, aga ma räägin tõsist mehejuttu,“ vastas Andres. „Õpetajahärra arvavad, et meie oleks Mariga nagu selle Jussi, kadunukese, tapnud. Aga kui see tõesti nõnda oleks, kes see meid siis veel lahti hoiaks, ammugi oleks me siis pulkade taga.“

„Ma ei räägi kuriteost inimeste, vaid jumala seaduse ees,“ seletas õpetaja. „Inimeste seadused võivad su õigeks mõista, aga kas oled sa õige ja puhas ka oma issanda ees? Kas sa võid endale vastu rinda lüüa ja öelda: Juss oleks ka siis surnud, kui sa tema naisel oleksid lasknud õigel ajal sauna tagasi minna? Ehk kas võid sina, Mari, kallis hing, püha piibli juures kinnitada, et sina oma kadunud mehe sõna õieti kuulda võtsid, nagu vaga naise kohus? Kas ei olnud sul juba oma mehe elu ajal salajane patuhimu võõra mehe ja tema varanduse järele? Seda küsin mina, mitte seda, kas teil maapealse seaduse järele õigus on.“

„Aulik õpetajahärra,“ ütles Andres, „minu süda on puhas. Mina ei keeland ilmaski Marit-Jussi kokku saamast, olgu päeval või ööl. Aga kui Juss Marit sauna kutsus, siis ei saand ta ju minna, mul põlnd perenaist ega lapseimetajat. Mari andis oma lapse kõrval rinda ka minu pojale, kes Krõõdast maha jäi. Nõnda oli see, õpetajahärra. Ja Mari ei teind seda omast peast, vaid õndsa Krõõda soovil: Krõõt pani seda temale veel surmavoodil südame peale, sest ta teadis Mari head südant ning arvas, et kui vaesedlapsed on Mari käes, siis on nad toidetud ja kaitstud…“

203