Alles hiljem, kui Andres Aaseme Aaduga, kes kiriku „vöölmünder“ oli, sellest juttu tegi, sai ta asjale otsa peale.
Keelekandjaks oli nende oma saunatädi, kes peaaegu iga pühapäev kiriku vahet käis ja kel oli harukorril sinnapoole asja nädala seeski. Kiriku juures ei käinud saunatädi aga kunagi muidu, kui pistis ikka jalad ka kirikumõisa, muidugi tagaukse kaudu, kust käis kogu kihelkond.
Tädi käis õpetajaprouaga juttu vestmas, kes armastas väga eitede kõnet, sest need rääkisid aina meheleminemisest ja naisevõtmisest, mis oli vanale prouale põlevamaks eluküsimuseks. Temal endal oli üheksa last ja kaheksa neist tütred, keda nii raske oli kaelast ära saada, sest vähese kaasavara tõttu polnud väimehi kuskilt võtta. Sellepärast huvitas teda alati küsimus, kui palju kuskil lapsi oli ja mitu neist tütreid, mitu poegi. Peaaegu sooja südamega võis ta mõne pere-eide rõõmust osa võtta, kui see oma tütred üksteise järel kõik mehele pani, ja ohates arvas ta, et perenaistel on ometi kergem kui nende õpetajaproual, kelle tütreid keegi ei tule kosima.
Niisugune oli see loomulik põhjus, mis tegi kõik saunaeided kirikumõisas kutsutud külalisteks, ja harva lahkusid nad sealt, ilma et õpetajaproua neile midagi pihku poleks pistnud. Eitede kaudu tundis õpetajaproua vähemalt poolt kihelkonda nimepidi ja mäletas nende elu ning olu. Proua andis saadud teated õpetajale endale edasi, ja kui need osutusid tähtsaiks, nõuti eitedelt täiendavaid teateid. Nõnda oli õpetajal kogu ta hingekari kõigi oma vooruste ja pattudega nagu pihu peal. Ja et niihästi saunatädisid kui ka kirikumõisa eriti just inimeste patud huvitasid, olgugi et voorused olid haruldasemad asjad kui patud, siis rääkisid eided enamasti ainult pattudest, nagu polekski kihelkonnas muud leida. Nagu sellest näha, ei tuntud ei kirikumõisas ega kihelkonnas haruldaste asjade vastu erilist huvi.
„Mis temal küll sellega peaks tegemist olema,“ ütles Mari saunatädi kohta, kui Andres talle rääkis, mis ta Aaseme Aadult oli kuulnud.
„Kade meel, et sina perenaiseks saad,“ arvas Andres.
202
