Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/207

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Pealegi ei mõelnud keegi Lullu lauluga midagi eriti halba, imestati ainult, kuidas Lullu oskab eitede lõksutatud asjad nii ilusasti „remiisi“ panna, et katkesta või kõht naeruga.

„On sel saadanal aga rusikas,“ kirus Laulu-Lullu Andrest. „Aga seda ma talle ei kingi. Teen uue laulu ja mitte änam Pearu tellimise peale, vaid omast tahtmisest. Teen palju pikema ja vängema, löön ta salaja kiriku paplisse, las loeb terve kihelkond. Sel kuradil aga, kes mu laulust Andresele sõna viis, tärgin ma naha, kui ma ta kätte saan.“

„Ei noh, selle naha peab tärkima, muidu ei või jätta,“ arvas ka keegi teine.

„Aga mis nüüd?“ küsis keegi. „Kas ära minna või mis?“

„Lähme ja roogime nad kõik läbi,“ ütles Lullu. „Teeme mürgli, mida põle Vargamäe näind enne meid ega näe ka pärast meid.“

Kainemad andsid nõu täna ära minna ja asi soola panna, sest aeg pole jänes, et ta eest ära jookseks, ja keretäis pole metslind, et ta soojaga halvaks läheks. On paremaidki paiku kui Vargamäe, sest siin on peremehel õigus, kuigi ta raiuks kirvega või laseks püssiga.

Kainemate arvamine pääses võidule. Ometi ei võinud ägedamad värava tagant muidu lahkuda, kui pidid üle aia mõne paraja kiviga toa poole virutama. Üks kivi lendas läbi akna sisse.

„Ega te karjapoisid ole, et kividega loobite,“ noomis Lullu. „Oleme mehed, siis võtame pussid pihku või teibad õlale ja lähme, kui ei, siis andke jalgadele teada.“

Poisid läksid mäest alla. Küll paluti Lullut, et ta veel laulaks, aga see jäi vait.

„Eks te ise last omale ka Andrest üks mööda lõugu anda, küll ma siis oleks vaadand, kudas te oleks õige laulnd,“ ütles ta. „Las teen uue ja parema, tulge siis kuulama.“

Alguses kartsid pulmalised, et tuleb üldine lööming, millest igamees peab osa võtma, kui ei taha piduperemeest ennast üksinda kontvõõraste kätte jätta. Läbi akna sisselennanud kivi oleks nagu räksi löödud säde

207