püssi hakanud. Aga varsti rahunesid kõik, sest toodi teade, et kontvõõrad lähevad väljamäest alla.
Ainult Mari ei leidnud ega leidnud rahu. Mitmendat korda küsis ta juba Andreselt, miks ta poiste peale nii vihaseks sai. Aga Andres põikles vastusest kõrvale.
„Rumalaid laule laulis Lullu, sellepärast,“ ütles Andres. „Niisugused sead! Tulevad kaanivad ja pugivad end su oma laua ääres täis ja siis veel su oma nina all laulma!“
„Aga mis ta siis laulis, et sa nii vihastasid?“ päris Mari.
„See põle naiste asi niisukeste laulude järele pärida,“ ajas Andres vastu.
„Seal oli minust ja sinust?“ usutas Mari pelgavas uudishimus.
„Minust muidugi, kellest siis muust,“ ütles Andres.
„Aga minust ja Jussist? Oli seal Jussist ka? Eks! Ütle, Andres!“
„Meist kolmest kõigist,“ vastas Andres viimaks.
„Seda ma arvasin kohe, et ega sa muidu,“ lausus Mari väriseval südamel. „Ma kartsin esteks, et lööd Lullu maha. Aga mis ta laulis?“
„Kes seda siis sõna-sõnalt jõuab meeles pidada. Nende möga või kedagi. Ainult ärgu tulgu minu oma nina alla,“ seletas Andres.
Aga Mari ei leidnud neist sõnadest lohutust. Haiglases uudishimus ajas ta veel peale pulmigi Lullu laulu jälgi, et ometi teada saada, mis sellega õieti on. Mõni teab, kui kaua Mari oma uudishimu käes oleks vaevelnud, kui poleks midagi ootamatut sündinud: ühel hommikul leidis ta aidast kirstukapist lauluraamatu vahelt paberilehe ja lehelt otsitud laulu – mõnikümmend salmi pikk, igas salmis neli rida.
Juba esimesi ridu lugedes lõid Mari põlved värisema. Kirstuservast pidi ta kinni hoidma, et mitte kukkuda. Toibudes läks ta nagu varas aidauksele vaatama, et keegi ei tuleks, ja siis hakkas ta lugema, veerima, sest kirjast oli raske aru saada. Ise aga vilksis teise silmaga ikka toa poole, nagu kardaks ta sealtpoolt seda, kes ta kuriteolt tabaks.
Kui Maril viimaks laul oli lõpuni loetud, tundis ta
208
