Jussist põlnd küll Maril kahju,
aga sukapaela viskas ahju.
Mari nuttis oma sukapaela,
Jussi-roju pand ta oma kaela.
Mari viis oma Jussi maha,
kella eest ei maksnud raha.
Kiriksaks ta välja visand,
putku pannud ta eest köstri-isand.
Aga Andres laulis ise haual;
Mari tantsis Jussi kirstulaual,
et ei tõuseks kirstust poodud Jussi
ega paitaks Mari t....
Kirstukaane all Jussi lesis,
laulujörinast ta hirmus väsis,
mõtles: sukapaela otsas parem,
seal veel Mari oli pisut arem.
Nii sai mulda Jussi-roju,
rõõmsalt sörgiti siis koju.
Kahju ainult – sest põlnd kasu,
keegi ei ju maksnud tasu.
Sauna-Mari oli kena naine,
eest ja takka ta üsna kaine.
Saunast alt ta mäele tüüris,
tagukambri ta välja üüris.
Pearu saksakambris kõndis sokkis,
suures toas tema Andrest nokkis.
Mari pärast nad seal läksid kokku,
nagu kaks kanget sarvis sokku.
Eite-taati nad mängisid kõrtsis,
Pearu peal ja Andres lörtsis.
Aga Mari sest kasvas kõhtu,
olgu hommikul või hilja õhtu.
210
