Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/209

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


oma keha üleni nõresveel. Aga sellest hoolimata hakkas ta uuesti otsast peale, korrates üksikuid salme, kuni nad meelde jäid, kuni hakkas kõrvus kumisema kogu laul, mis algupoolel oli seadsam, kuna aga lõpp nii „rasvaseks“ muutus, et Mari üksindagi ei söandanud teda hästi lugeda. See „rasvane“ lõpp pidi olema küll peale Andrese ja Mari pulmi kirjutatud, sest temas räägiti mitte nii palju Andresest ja Marist kui Andresest ja Pearust, nimelt viimase rukkisse ja rukkihakkidesse viimisest, nagu oleks Andres teda eksikombel nooreks neiuks pidanud.

Alguses käis laul nõnda:

   Ui-tui-tude rulla,
Paasi Andres kutsus pulma,
põlnd temal änam Krõeta,
kellega end mõeta.

   Sauna-Mari punus sukapaela,
riputas tema tuppa naela,
tegi ilusa ja pika,
nagu mõni edev plika.

   Aga rangjalg sauna-Jussi,
mängis Marile vingerpussi,
võttis naelast sukapaela,
tahtis panna ta omal kaela.

   Mari ütles siis: „Armas Jussi,
tahad mängi mul vingerpussi,
võta anerasva voki otsast,
lauda tagant leiad kuuse metsast.

   Anerasv on meardeks hea,
Juss, mu kallis, seda tea,
silmuse viib kinni hästi,
pane sukapael või ristirästi.“

   Uuh, kuuradi, Jussi juuradi,
rangjalgadi, kenuskaeladi!
Kuuseoksas ta siis vaene kõlkus,
sest et Mari vahet Andres jõlkus.

209