Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/212

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


äkki meelde küsida: kust oli see siia saanud? Kes oli ta kirstusahtlisse lauluraamatu vahele pannud? Millal? Oli seda teinud mõni oma inimene, sulane või tüdruk, või keegi võhivõõras?

Muidugi, võimalik oli see nii ja teisiti, sest Vargamäel ei kardetud vargaid ja sellepärast seisis võti sagedasti ka ööd läbi aidaukses, mingu sinna sisse, kel süda kutsub. Ainult sest päevast saadik, kui perenaine Mari selle lorilaulu kirstust kiriku lauluraamatu vahelt leidis, ei jätnud ta enam kunagi võtit aidauksesse, nagu kardaks ta tõepoolest Vargamäel vargaid. Aidavõtme toomine muutus õhtuti mingisuguseks eluküsimuseks.

„Mis sa selle võtmega nii kibeled,“ ütles talle Andres kord, „kes seia Vargamäele ikka tuleb. Võerad on kaugel ja omad ei puutu. Krõõt ei teind võtmest suurt väljagi. Aidauksed seisid meil öösel samuti lahti nagu kambriuksed veel tänini, tulgu sisse, kes tahab.“

„Mis uhkuse pärast see lukk siis sinna ette on pandud, kui võtit ööseks tuppa ei tooda,“ vastas Mari ega jätnud ka tulevikus võtit ööseks enam kunagi lukku. Aga keegi ei teadnud, et perenaine kartis rohkem varanduse juurdekandjaid kui vargaid.


XXIII

Vargamäe Mari oli oma saladuse Andrese ja kõigi teiste eest kirstu põhja kangarullide alla matnud ja valutas nüüd oma südant. Kõik arvasid, et Mari võiks olla rõõmus, sest mis ta süda veel võiks ihata, aga Mari kõndis nukra näoga, nagu peaksid kõigil Vargamäe perenaistel paratamata nukrad näod olema: kadunud Krõõdal oli, teisepere perenaisel on, kuidas võiks siis Marigi teisiti olla. Aga kui ta oli siin alles tüdrukuks, siis oli ta rõõmus ja laulu ning naeru oli kogu Vargamäe täis. Orulgi oli sellest kuulda ja saunarahvas sai temast oma osa.

„Mis imeasi see küll on,“ ütles Andres ükskord naise nukrat nägu tähele pannes, „et siin ükski rõõmus ei ole. Krõõt oli mul alati nukker, nagu peaks mina selles süüdi olema, ja nüüd oled sina, Mari, just niisama. On sul nii raske elu või?“

212