Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/214

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Sellest rääkisin juba Lullu endaga sealsamas,“ ütles Andres ja lisas ähvardavalt juurde: „Aga kui keegi tahab, siis võin ka temaga rääkida.“

„Tahad jälle hakata eite-taati mängima?“ küsis Pearu pilkavalt.

„Mis?“ küsis Andres. „Ah soo!“ hüüdis ta taibates. „Kas mekkis hea, nii et tahad veel? Tule aga siis seia, hakkame peale.“

Pearu taganes eemale.

Aga et jutt juba kord Andrese pulmadele ja Lullu laulule kaldus, siis hakkasid ka teised sellest rääkima. Selgus, et peaaegu kõik olid Lullu laulu lugenud või et neile oli temast räägitud. Samuti sai Andres teada, et mitte Lullu omast peast polnud seda lorilaulu tegema hakanud ega teda tulnud Andrese ja Mari pulmas teistele ette lugema. Kogu vingerpussi taga seisis Oru Pearu. Et Andres ta viimati oli nii üle löönud, seda ei suutnud ta unustada ja kättemaksmiseks otsis ta Laulu-Lullult abi. Kõrtsi saksakambris oli ta sellele öelnud, et joogu, mis joob, või võtku maksu, mis võtab, aga tehku Andresest ja Marist laul, mis oleks mehelaul. Tehku laul, mida kõik laulaksid, nii et teda enam tarvis poleks ei kiriku kantslist maha kuulutada ega paplisse lüüa – muidugi teavad ja oskavad teda kõik.

Vanalt Aasemelt kuulis Andres veel enam, sest see vaga palvemees ja kiriku vöörmünder oli alati kursis kõigega, mis tema ümbruskonnas sündis. Tema teadis jutustada, et Lullu lorilaul olevat ka Marile tervena kätte toimetatud, kuidas just, seda ta ei öelnud, olgu oma tagasihoidlikkuse või teadmatuse tõttu.

„Kas Mari sulle põle reakind?“ küsis Aadu Andreselt.

„Ei mina põle midagi kuulnd,“ vastas Andres otsekoheselt, mida ta pärast kahetses, sest kasulikum oleks olnud nägu teha, nagu teaks ta ammugi kõik.

„Nojah, kes siis nüüd niisukest asja mehele,“ lausus Aadu.

Oli see vast mürk Andrese hingele! Tema oli Marile kõik oma saladused usaldanud, oli enda tema ees nii-öelda hingeliselt ja kehaliselt alasti kiskunud. Ja Mari? Andresel tükkis tundmus peale, nagu oleks talle solgi-

214