Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/216

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Mul pole ju teda,“ lausus Mari ja nüüd kahetses ta, et ta laulu polnud ära põletanud, sest siis oleks võinud ta Andresele puhtsüdamlikult vastata.

„Ära valeta!“ karjus Andres. „Kus ta on sul?“

„Aidas,“ ütles Mari nüüd.

„Too ta seia, too minu kätte,“ käskis Andres.

Mari läks aida poole. Polnud ta üsna surnud ega ka päris elav. Pikkamisi ja tapetult läks ta, nagu viiks ta oma pead pakule. Ainuski silmapilk veel elada! Veel seda jumala ilma näha! Ise kordas ta kuuldavalt: „Mis teha, mis teha?“ Aga kui ta laululehe oli kangarullide alt välja võtnud, tuli talle äkki päästev mõte: ta läheb ja ütleb Andresele, et nagu laul talle salaja oli toodud, samuti on ta ka salaja ära viidud – teda pole enam kuskil. Ise tegi aga paberilehe laiemalt lahti, et oleks õhem, ja pistis ta siis suure ja raske liharaiumise paku alla, mis seisis aida nurgas. Tulgu Andres ja otsigu, kui tahab! Endal hakkas tal äkki nii hea meel, et peaaegu kippus naer peale.

„Noh, kus on?“ küsis Andres, kui Mari kambrisse astus.

„Ei ole,“ vastas Mari.

„Kus ta siis on?“

„Ei tea, kus! Ära võetud!“

„Sa valetad!“ karjus Andres. „Too paber välja, ehk muidu…“

„Usu, Andres, tõepoolest ei ole,“ kinnitas Mari ja jutustas siis, kuidas ta laulu ühel päeval kiriku lauluraamatu vahelt leidnud ja tema kangarullide alla peitnud, kust ta niisama saladuslikult kadunud, nagu ta esiteks oli ilmunudki.

Andres kuulas ja jäi peaaegu uskuma. Aga siis tuli talle uus mõte.

„Millal sa selle laulu leidsid?“ küsis ta.

„Mitte ammu, mõne päeva eest,“ vastas Mari ebamääraselt.

„Sa lugesid teda?“

„Vaatasin, heitsin silmad peale, oli hirmus segaselt kirjutatud,“ vastas Mari.

„Soo,“ ütles nüüd Andres, „või sina peitsid seda laulu ja ei lugend. See on vale. Ütle, mis seal oli kirjutatud.“

216