„Ei mäleta änam.“
„Tuleta meelde, loe ette, ma tahan ka kuulda.“
„Peast ei mäleta,“ ajas Mari vastu.
„Pead mäletama ja mäletadki, kui nii kaua oled teda lugend. Kust sul muidu korraga need mured, perenaise mured tulid, ainult lorilaulu lugemisest. Noh, hakka peale!“ käskis Andres karmilt. Ja kui Mari vaikis, küsis ta ähvardavalt, nagu räägiks ta väikese lapsega: „Noh, kas tuleb juba? Saad sa juba kord hakkama, ma ootan.“
„Ma ei mõista ju peast,“ lausus Mari paluvalt.
„Küll mina su mõistma panen,“ vastas Andres kurjalt, otse õelalt. Hääles ja toonis kõlas halastamatus ja julmus. Ta võttis parema käega rihmaotsast kinni, astus Mari ette ja küsis: „Kas loed või mitte? Ei või jaa?“
„Ei loe!“ karjus Mari nüüd nuttes vastu. „Niisukest lori ja roppust ei loe ma sinule ega lastele ette, löö või maha, kui tahad!“
Andrese käsi tõusis kahekordse rihmaga lae alla, aga enne kui ta jõudis langeda, pistsid kõik lapsed, olgu Krõõda või Mari omad, nagu ühest suust lõugama ja jooksid Mari ümber kokku, nagu tahaksid nad teda ähvardavate hoopide eest kaitsta. Väike Annugi roomas oma kasuema juurde, nagu oleks ka teda siin vaja. Ja Mari nagu ei pannudki enam Andrest ega tema kavatsust tähele, vaid ta kummardus laste poole, kus tal esimesena ei tea miks pihku puutus peremehe ainus poeg.
Mari selg oli küll parajasti vimmas, et pole muud, kui läigita rihmaga küürule, aga ometi ei löönud Andres. Seisis muidu niisama naise ees, nagu vaataks ta tema askeldust lastega, laskis siis käe langeda, viskas rihma uuesti varna ja läks tagakambrisse.
Imelikult mõjus see Marisse. Ta tundis: temal oleks kergem olnud, kui Andres oleks löönud. Nüüd oli millegipärast raskem. Ja ta isegi ei teadnud, miks ta üles tõusis, aita läks, raiepaku alt paberi võttis ja selle tagakambrisse Andrese kätte viis – sõnagi lausumata.
„Kust sa ta nüüd välja võtsid?“ küsis Andres. Ja kui
