Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/219

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.



XXIV

Ometi polnud ka saunanaise põli Vargamäel kerge. Seda võis saunatädi elust iga päev tundma õppida. Tippis teine kärmesti ja kärmesti sauna ümber, ja kui mahti sai, lippas siin-seal ümber ning kandis keelt, sest see oli ainuke asi siin ajalikus elus, mis tõeliselt huvi pakkus ja närve kõditas. Lõksutas teine Marist, Jussist ja Andresest, kuni jutulõnga otsad kõik viimase kätte sattusid. Aga kui see oli Mariga oma asjad õiendanud, nõudis ta saunatädi üles ja andis talle niisuguse peapesu, et see ei osanud kolmegi lugeda. Aga sellestki polnud Andresele küll, sest kui saunatädi hakkas nutetud silmadega perest alla minema, ütles talle peremees:

„Saada Madis ülesse.“

„Ah Madis või? Mis siis temast?“ küsis eit.

„Põle sinu asi,“ vastas Andres, „käsi ta ainult ülesse tulla.“

„Ega peremees ometi selle minu asja pärast?“ küsis eit hirmul.

„Mis siis muud?“ küsis Andres kurjalt vastu.

Nüüd hakkas saunatädi suure häälega nutma, nii et nutt pere lastessegi hakkas.

„Pai peremees,“ palus eit, „tee muud, mis teed, pane päivi juurde, kui arvad, aga ära ütle minu vanamehele. Kui tema sellest kuulda saab, peksab ta mu vaeseomaks, lööb maha hoopis ja mu elu tuleb siis sinu hinge peale.“

„Tulgu!“ vastas Andres kalgilt. „Jussi olen ma sinu rääkimise järele muidugi juba poond, eks ma või siis ka sinu hinge võtta, üks hing ees või taga, sest põle ühti.“

Ei aidanud palved ega pisarad, eit pidi alla minema ja vanamehe üles saatma.

Väljas kohtas tädi Marit, keda ta tänini igal parajal silmapilgul ja paigal oli lõhnanud, temast kui mehetapjast ja abielurikkujast kõigil kõrvad täis puhunud, aga nüüd pidi ta teda ometi ise oma suuga paluma. Ehk jõuaks tema Andresesse pehmendavalt ja lepitavalt mõjuda, mille tagajärjel ka tema vanamees pärast leplikumalt perest alla tagasi tuleks.

„Ega ma siis halba põle reakind, muidu niisama,“ nut-

219