Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/218

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Mari midagi ei vastanud, ainult nuttis, lisas ta juurde: „Eks sa ka muidu ei kuula, kui ikka kurjaga.“

„Mitte sellepärast, vaid et sa mind laste ees ei löönd,“ ütles Mari nuuksudes ja läks eeskambrisse laste juurde.

Andres mõtles naisele otsa vaadata, aga ta nägi teda ainult selja tagant ja ta vahtis talle veel siis järele, kui enam midagi näha polnud. Viimaks tegi ta paberi lahti ja luges, luges hoolega, nagu oleks see mõni uus palveraamat. Ja kui himu lugemisest otsa sai, kiskus ta paberi pisikesteks tükkideks. Siis läks ta eeskambrisse ja küsis Marilt:

„Miks sa teda mulle kohe ei näidand, kui leidsid?“

„Kartsin, ei julgend,“ vastas Mari silmi pühkides. „Mõtlesin, ei tea, mis teed.“

„Aga miks sa siis nüüd esteks vastu ajasid?“ päris Andres edasi.

„Kartsin veel rohkem kui enne. Seal on minu kohta nii hullusti sees.“ Mari sõnad lämbusid pisaraisse.

„Oled ikka ka,“ ütles Andres. „Selle rumala lorilaulu pärast teed sa nõnda. Oleks sa kohe näidand, poleks midagi olnd, isegi naerda oleks saand.“

Nõnda seks korraks lõppeski. Aga Mari süda ei saanud rahu. Õhtul asemel, nagu lepituseks, jutustas ta Andresele kõik kuni peensusteni, kuidas ja kuhu ta laulu peitnud ja kuidas ta selle täna lihapaku alla pistnud. Aga Andresele ei meeldinud nähtavasti Mari enesepaljastus, sest ta ütles:

„Sa teed neid asju nõnda, nagu oleks sa ikka alles sauna-Mari. Iga tühise asja pärast vaevad oma südant ja mängid minu ees peitust. Krõõt nõnda ei teind.“

Need olid rasked sõnad ja Maril olid nad rasked unustada. Sest tegi mis ta tegi, rääkis mis ta rääkis, ikka mõtles ta iseenda kui sauna-Mari peale ja püüdis arvata, kuidas oleks küll praegusel korral talitanud Krõõt. Enese alaväärtust tundes käis ta nagu ennegi nukral meelel Vargamäel ümber, nagu oleks tal siin perenaisena tõesti raskem elada kui teenijana või saunanaisena.

218