Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/225

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Kui siia suurde kolusse ka midagi sisse ei mahu,“ rääkis Hundipalu Tiit, näidates poisi suurele peale, „kuhu siis veel peaks mahtuma.“

„Ainult kui aga kael kasvaks, et hakkaks pead kandma,“ arvas Mari, püüdes targas jutus ka sõnakese kaasa lausuda.

„Küll kasvab, kui poiss süüa saab,“ julgustas Tiit. „Ega ta nii peeneks jää.“

„Kes seda enne näind, et lapse kael nii peeneks jääks, nagu ta sündides on,“ arvas ka Andres.

Juba Indreku varrudel oli Hundipalu Tiit tema koolitamisest rääkinud. Aga siis oli Oru Pearu temale vastu vaielnud ja pärast lapse emale purjus peaga õpetuseks öelnud:

„Kallis Mari, armas nuabri perenaine, rahu olgu Jussi põrmule seal surnuaia nurga taga. Uamen! Aga ära kuula sina seda va Hundipalu Tiidu juttu, sest kirjutud on: sina ei pea mitte hunti paluma, vaid valvake ja paluge, et teps ei tuleks kiusatus. Aga Hundipalu Tiit kiusab sind, kallis Mari, ja Andrest, sinu vänget vanameest, sest tema tahab poisist teha varga, puht-hobusevarga, kelle vald lubab ää Siberi. Jah, liha on küll valmis, aga vaim on nõder, nagu on kirjutud minu hinge suu läbi pühakirja raamatusse. Sest ma olen pisut purjus, oh Issand, ja anna andeks meile meie võlad! Nii siis, kui ära öelda, kallis Mari ja armas nuabri eit, valva poissi ja hoia teda Tiidu ning Andrese eest, sest nemad ihkavad tema hinge. Hallelooja! Uamen!“


XXV

Mariga esimese lapse saanud, tundus Andresele, nagu algaks ta oma elu uuesti. Ometi oli Vargamäel alles kõik vana. Uued kambridki polnud enam kuigi uued ja neid ei tulnud enam keegi uudishimus vaatama, sest leidus ju ümbruskonnas talusid, kus juba uuemad, suuremad ja valgemad eluruumid olid kui Vargamäe Andresel – nii ruttu veeres aeg ja muutus elu.

Talus sibas nüüd seitsmehingeline lapsekari: Krõõdalt kolm tütart – Liisi, Maret, Anna – ja poeg And-

225