sõber ja alles täna hiljuti istusid nad üheskoos saksakambris.
Kõik pöördusid Kassiaru poole. Ta ei lausunud sõnagi, seisis saksakambri lävel – palja jalu, igas varbavahes krabisev tuliuus katariina. Peale selle olid tal ka sõrmede vahed sajaliste ja väiksemate rahadega täis topitud.
Kui kõik olid küllalt Kassiaru imetlenud, astus see pikkamisi ja pühalikult saksakambri lävelt letikambrisse. Mehed andsid talle aupaklikult teed. Valitses surmlik vaikus. Mõned olid endal piibunosudki suust võtnud, nagu mõtleksid nad kirikusse astuda või nagu tahaks kirik korraks ka kõrtsi tulla vaatama, et mis siin tehakse.
Kassiaru Jaska astus pikkamisi suure toa läveni, nagu tahaks ta ka sinna minna ennast näitama, aga ometi ei läinud ta sinna, kas suure pori pärast põrandal või mõnel muul põhjusel, kes seda teab. Suure toa lävel pöördus Jaska ümber ja läks saksakambri poole tagasi – särgiväel, jalgu mööda põrandat vedades ja kätega imelikult vehkides, et uusi paberrahasid võimalikult kuuldavalt krabisema panna.
Veel tükk aega peale seda, kui Kassiaru Jaska saksakambrisse kadus, valitses kõrtsi suures toas ja letikambris vaikus. Keegi ei pannud enam Vargamäe mehi tähele. Nemad olid mõlemad löödud ja seisid nagu kaks könni leti ees.
Pearu pistis oma raha kotti, jättis välja ainult kümnerublase paberi, süütas selle lambil põlema ning pani siis piibule tuld, popsides teist seni, kuni kõik raha oli põlenud. Siis läks ta Jaska järel saksakambrisse ja tegi seda niisuguse näoga, nagu oleks ta üksipäini kõrtsis: kõik muu on tuhk ja tolm, mille peale ei maksa aevastadagi.
Ka Andres pani oma raha kotti ja pistis selle tasku. Võõra raha toppis ta teise kotti ja hüüdis siis valjusti:
„Hundipalu, säh, võta oma raha, anna meestele tagasi, sa tead, kelle see on!“
Alles nüüd mõistsid kõik, et Vargamäe Andres oli lõõpinud, kuna aga Pearu tõeliselt oli ärbelnud. Ja ei teatud, kellest rohkem pidada, kas Pearust, kes kümne-
234
