rublasega piipu süütab, või Andresest, kes oskab nii rumalat nalja heita. Aga vist olid kõik kõrtsilised kõrtsmikuga ühes nõus, kui see üle leti sülitada lirtsas ja läbi hammaste kiskus:
„Litsid mehed need Vargamäe omad!“
Kassiaru Jaska nime ei tihanud keegi suhu võtta. Kõrtsmik vaikis temast, nagu oleks ta mõni puutumatu pühadus, mis pühitseb kõrtsigi jumala meelepäraseks asutiseks.
Äkki avanes saksakambri uks ja lävele ilmus Oru Pearu. Ka tema oli nüüd vestiväel ja kapukates.
„Kõrtsmik!“ hüüdis ta.
Viivitamata kuulas kõrtsmik käsku ja läks saksakambri uksele.
„Anna kõrtsile toop viina!“ kostis saksakambrist Kassiaru Jaska hääl.
„Minu poolt pool!“ hüüdis Pearu.
Kõrtsmik läks leti taha tagasi ja teatas pühaliku näoga:
„Kassiaru isand laseb kõrtsile toop viina anda ja Oru Pearu poole.“
Nagu nõiaväel võtsid mehed piibud hambust ja pühkisid suud.
Kõrtsmik kallas viina klaasidesse ja mehed hakkasid rüüpama. Vähe oli neid, kes leti äärde ei läinud. Nende väheste seas olid ka kõrvenurga mehed – Vargamäe Andres ja Hundipalu Tiit.
Aga veel polnud viin otsas, kui Pearu uuesti ukselävele ilmus kõrtsmikku kutsuma. Ja kui see leti tagant jällegi saksakambri uksele ilmus, kostis seest:
„Kõrtsile toop viina!“
„Minu poolt pool!“
Veel suurema hooga hakkas kõrtsmik klaase täitma, mehed veel suurema hooga rüüpama.
Aga natukese aja pärast kordus endine mäng, jällegi kostis saksakambrist:
„Kõrtsile toop viina!“
„Minu poolt pool!“
Viina voolas ojana ja kisa kasvas kõrtsis iga silmapilguga.
Natukese aja pärast avanes saksatoa uks ja sealt astu-
