julgeti sõlmida ainult väljas, teiste keskel, kus polnud karta, et sõnadest võiks nii pea tüli tõusta.
Seni kui Krõõt veel elas, vahetasid perenaisedki kokku puutudes teineteisega mõne sõna, kui mitte just sõbralikult, siis vähemalt leplikult ja vaenuta. Nüüd oli ka see kadunud. Oru perenaine kui vanem ja pealegi veel jõuka sauniku tütar pidas endast palju rohkem lugu kui uuest Eespere perenaisest, kelle ema oli olnud vaene vabadik. On ometi vaks vahet, kas oled kasvanud oma toanurgas, kuigi saunas, või oled könutanud teise ulu all, kus oled kõigi lükata ja tõmmata. Seda vaksapikkust seisusvahet ei võinudki Oru perenaine unustada.
Ainukesed, kes vargsi kokku said, olid lapsed, need armastasid vargsi üheskoos mängida. Pearu kaks vanemat poega, Joosep ja Karla, olid Andrese Liisist ja Maretist küll mõne aasta vanemad, ometi sobisid nad üksteisega väga hästi.
Kevadel, kui Eesperes ehitus algas, põlesid Oru poisid kustumatus uudishimus, kõlas ju hommikust õhtuni mäelt raiumine ja meeste jutt ja naer. Paistsid ka laualõikamise pukid ja ülal kõrgel mees, kes vahetpidamata kätega üles ja alla kõigutas. Joosep ja Karla teadsid, mis see kõik tähendab. Valgeid laaste pidi ju olema terved virnad ning pukkide all sõredat saepuru rohkem kui jahu nende suures kirstus. Ning vaiku ja tema lõhna!
Poisid oleksid heameelega seda kõike oma silmaga vaatama läinud, aga ei tohtinud isa keelu pärast ega julgenudki kartusest Andrese ees. Nõnda pidid Liisi ja Maret poistele appi asuma, neile kuuesabas saepuru ning laaste piiriaia äärde kandma ning seal roigaste vahelt teisele poole aeda läbi toppima. Muidugi pidi seda tegema söögi ajal, kui mehi nägemas polnud, ja kandamiga pidi nõnda minema, et haopinu, mis toa ees oli, seisaks vahetpidamata akna kohal varjuks, sest kui isa nende tegu näeks, saaksid nad tingimata triibulised.
Emaga saab ikkagi veel kuidagi hakkama, sest tema ise tütreisse ei puutu, ütleb, pole tema omad; kardab kui võõras neile liiga teha ja sellepärast kaebab ta isale,
