Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/240

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


kui tütarde kuriteod liiga suureks lähevad. Aga Maril on hale ja pehme süda, nii et kui teda ilusasti paluda, pisut nutta ja teda emaks nimetada, siis annab ta ikka andeks, ei ütlegi isale, aitab pealegi veel laste tempe varjata.

Andres ei mõista lastega nalja, tema roogib nad läbi, kui asi tõsiseks läheb. Sellepärast on saepuru kandmine Oru poistele, kes niiske külma maa peal piiriaia taga kõhuli, üsna hädaohtlik töö, sest tüdrukud panevad oma nahad mängu. Kõige hullem on see, et Oru poisid on väga nõudlikud, neile ei ole kunagi küll.

„Kui meie isa hakkab uusi kambreid ehitama, küll siis toome kätte,“ seletab vanem poiss Joosep.

„Millal ta hakkab?“ küsib Eespere Liisi.

„Millal just, seda ei tea, aga ta hakkab,“ kinnitab Joosep.

„Aga kas toote meile niisama head puru?“ küsib Maret. „Niisukest valget ja kuiva? Me korjame päeva paistelt, soe kohe teine võttes. Paremat ei ole.“

„Meie toome teile ka kõige paremat, see on kindel,“ ütleb Karla.

„Kuda siis muidu, ikka kõige paremat,“ kinnitab ka Joosep.

„On teil laastu ka vaja?“ küsib Liisi.

„Oleks küll,“ vastavad poisid nagu ühest suust.

Nüüd peavad tüdrukud ka laaste piiriaia äärde kandma ja nad roigaste vahelt läbi toppima, kõik ükshaaval. Kahekesi nõnda kõrvu käies küsib Liisi äkki õelt:

„Mis sa arvad, kas nad toovad meile saepuru ja laastud kätte?“

„Ah siis, kui nende isa hakkab uusi kambreid ehitama?“ küsib Maret vastu.

„Siis näh,“ vastab Liisi.

„Miks nad ei too,“ arvab Maret. „Kus nad siis pääsevad, nad ju lubasid.“

„Aga kas mäletad, mineval suvel viisime neile rukkitalgute ajal nisuleiba. Eks nad siis luband ka kätte tuua, kui neil rukkitalgud on, aga ei toond ühti,“ seletas Liisi.

„See oli nisuleib, aga nüüd on ju saepuru ja laastud,“ arvab Maret poiste kaitseks.

240