Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/243

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Ütlevad pärast emale,“ vaidleb Liisi vastu ja lisab juurde:

„Ega nemad saepuru ja laastu kanna.“

Selle põhjendusega on ka Maret nõus. Peaasi: peab ise sööma, siis ei saa keegi teada. Nõnda on kõige parem.

Aga kui karask söödud, hakkavad Liisi ja Maret veel täna õhtul saepuru aia äärde kandma, tahavad paargi korda kumbki rüpes viia. Kõrrepõld on õhtuvilus juba kohmetanud ja kõrs ise torkavalt kõvaks tõmbunud, nii et laste jalad käies kibedat valu tunnevad.

„Sest põle midagi, kannatame aga välja,“ manitseb Liisi Maretit.

Ja Maret kannatabki välja, nagu teeb seda Liisigi.

Samal ajal ilmub Mari õue ja küsib tüdrukult, kes loomi toimetab:

„Madli, kas oled lapsi näind? Liisi ja Maret on vajaka.“

„Näe, kus teised!“ näitab Madli käega.

Mari astub mõne sammu edasi, et haopinu enam ees poleks, ja nüüd näeb ta Liisit ja Maretit, kes põlvili maas aia ääres midagi toimetavad. On juba pisut videvik ja sellepärast ei seleta Mari silm hästi, mis need lapsed seal aia ääres teevad.

„Liisit-Maretit!“ hõikab Mari.

Lapsed kargavad püsti ja peksavad kätega oma kuubi.

„Tulge ära koju!“ hüüab Mari. „Külm võtab teid ju ära, väljas on üsna viluks läind.“

Lapsed tulevad nagu suured kurjategijad, sest nad arvavad, et võõrasema on juba kõik näinud.

„Mis te seal tegite?“ küsib Mari, kes laste kohmetust märkab.

„Ei midagi,“ vastab Maret.

„Me muidu,“ lausub Liisi.

„Mis teil seal on, et te salgate, nagu oleks teil mõni teab mis saladus?“ pärib Mari.

„Ei ole midagi, ainult aja sees roigaste vahel auk,“ seletab Liisi.

„Mis selle auguga siis on?“

„Ei ole midagi, muidu on auk,“ ütleb Liisi, kuna Maret vaikib, silmad maas.

243