Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/247

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


veeojad ja lauljad linnud. Nõnda pidi laste jalgu igal õhtul pesema ja määrima, ja nagu päeval olid kõik õue- ja põllunurgad naeru ja kilkamist täis, nii kostis õhtuti igal pool tubades laste nutt, olgu Vargamäel, Hundipalul, Kingul, Raval või isegi peenel Kassiarul, sest ka sealsed lapsed armastasid kevadist tuult ja pori, päikest ja lindude laulu.

Järgmise päeva lõunal olid Liisi ja Maret jällegi oma aiaaugul. Täna oli juba asi julgem, sest kartma pidi ainult isa, mitte ema. Ja isagi polnud enam nii väga kardetav, sest ema lubas neid ju isa vastu kaitsta.

Oru poistest ilmus ainult Karla, kes teatas, et Joosep ei tule, pole võimalik. Karlale siis ütlesidki Liisi ja Maret, et kui nad veel mõne korra toovad, siis enam mitte, sest neil enestel läheb ju ka saepuru tarvis.

„Mis te temaga teete?“ küsis Karla uudishimulikult.

„Ema ütles, et läheb tarvis,“ vastas Liisi.

„Siis ema teab juba?“ küsis Karla.

„Juba teab ja ei ütle midagi,“ seletas Maret.

„Kas isa ka teab?“

„Isa ei tea.“

„Aga kui ema ütleb.“

„Ema ei ütle,“ kinnitasid Liisi ja Maret nagu ühest suust. „Aga meie ütleme temale kõik,“ seletas Liisi üksinda edasi, „ja tema on meie vastu hea, nagu meie päris-ema kohe. Seda ütle ka Joosepile, et ta teaks, ja kui ema veel ütleb, et meie ema põle päris-ema, siis võid ka temale öelda, et temagi teaks. Nüüd on ema päriselt meie ema ja armastab meid niisama nagu Jukut ja Katat, kui oleme head lapsed ja räägime temale kõik ilusti ära.“

„Ja meie räägime kõik,“ kinnitas Maret. „Rääkisimegi juba teie odrakaraskist ja rukkitalgute nisuleivast ja kõik.“

„Aga meie ei räägi kõik,“ ütles Karla.

„Miks teie ei räägi kõik?“ küsis Liisi.

„Meie oleme ju poisid, ega me tüdrukud ole,“ vastas Karla.

„Miks siis poisid ei räägi?“ küsis Liisi.

„Seda mina ei tea,“ vastas Karla, „Joosep, tema teab ja ütleb nõnda.“

247