Nõnda seisid nad kolmekesi suure elusaladuse ees ja nad ei osanud muud teha, kui vahtisid vastastikku läbi aiaroigaste: kaks paari siniseid silmi ühel pool ja üks paar teisel pool aeda.
„Kas te meile änam sugugi saepuru ei too?“ küsis Karla viimaks.
„Ei, änam ei too, meil läheb omal ka tarvis,“ vastas Liisi asjalikult, „aga kui sa tahad, siis toome kuusekoori, päeva poolt tulevad teised nagu kasukad pealt ära, libedad ja siledad. Tahad, me toome neid?“
Oh jaa! Miks ei! Karla oli nõus. Küllap neil kuusekoorigi tarvis läheb, mis nagu kasukad pealt ära tulevad.
„Ja tead,“ rääkis Liisi edasi, „meie vana tuba, mis nüüd ära lõhuti, on puht kervega tehtud, ilma saeta. Isa rääkis ja teised rääkisid ka, kõik imestasid. Niisukest tuba põle nüüd änam kuskilgi, ainult meil oli. Ükski ei tea, kui vana ta oli ja kes ta nõnda teind, mõistad, ainult kervega. Tahad, me toome teile sellest vanast toast mõne tüki, paar pakuotsa ehk kedagi muud. Tead, kõik on must, nii et kiiskab, seest pruun, läbi mis läbi, suitsu töö, kõva, nii et kõliseb, põle tänini mädand ega mädane eluilmaski.“
Ka neid vana toa tükke oli Karlal vaja, pealegi veel, mida rohkem, seda parem, sest küll nemad juba Joosepiga teavad, mis nad neist teevad. Liisi ja Maret kandku aga kõik siia, mis nad kätte saavad, andku läbi augu neile, küll nemad nad paigale panevad, kui aga nimelt läbi aiaaugu kätte antakse, sest nõnda peab see olema, mitte teisiti.
Nõnda kandsid Liisi ja Maret aina edasi, aga kõigist asjust teatud määral, rohkem ei võinud, sest neil endil läheb ju ka tarvis. Materjalivirn kasvas teisel pool aeda ja virna asemele tekkisid peagi mingisugused ehitised. Aga need olid ikka nii keerulised, et Liisi ega Maret seal taevast ega maast aru ei saanud, vahtisid nad läbi aia niipalju kui vahtisid, ninad lössis vastu roikaid.
Iseasi, kui võimalik oleks olnud üle aia ronida ja siis vaadata, aga see oli vitsahirmuga keelatud. Nõnda tuli leppida aia vahelt piilumisega ja Joosepi ning Karla
248
