„Jah, aga aitadega on ka häda, põle änam vilja kuhugi panna, saak põle ju änam endine. Mõni aasta müüme nüüd rohkem vilja ära, kui alguses kõigega kokku saime,“ rääkis Andres.
„Nojah, aga loomi on meil nüüd ka rohkem, ei leia teistele kuhugi ruumi, pead-jalad teistel igal pool koos… Ja mina neid Oru rahvaid kohe ei usalda, mina kardan neid, nemad käivad laudas loomade kallal,“ lisas Mari saladuslikult juurde.
„Ää aa hullu juttu,“ ütles Andres peaaegu pahaselt. „Vaata, et lapsed ja teenija sind ei kuule: kus selle kõla ots, kui niisuke asi haisema hakkab.“
„Ei hinga mina sellest kellelegi, aga mina tean, mis ma tean. Aaseme eit ütleb ka, et teeb loomad ää. Õpetas, kuis ohutada, aga ma põle ilma sinuta taht, sellepärast räägingi, et kord jutuks.“
„Ei mina usu ega karda kedagi,“ ütles Andres.
„Ära usu,“ vastas Mari, „aga üks on kindel, meie loomadega põle änam õige asi. Meil ei ole looma õnne. Kui mina alles siin tüdrukuks olin, siis oli teisiti. Ja oleks veel, et teised neid söödavad ja joodavad, igal pool olen ise. Aga mis ei lähe, see ei lähe. Lammastel kisuvad aga kaelad rõngasse, kuni aja taha, loomad ei võta kevadel jalgu alla, sööjad sabas…“
„Aga mina tahaks ikka aidad enne ehitada ja siis alles laudad,“ ütles Andres.
„Hull on ta küll!“ ohkas Mari ja lisas siis juurde: „Mineval talvel mõtlesin mitu korda, et läheks õige lauta varitsema, saaks teise kurja kätte. Aga ikka jäi seks. Hommikuti käisin vahel jälgi ajamas: aina Oru poolt tulnd ja sinna ka läind. Ainult tulnd on õigetpidi, läind tagurpidi, ikka jalg-jalalt, jälg-jäljelt. Vaevalt saab mõnes kohas aru, et iga jälg kaks korda astutud.“
Nõnda sattusid rääkima Vargamäe Andres ja Mari, kui nad mõtlesid aru pidada oma teise poja varrudest: karjalaudad ja aidad tulid põiki ette. Aga lõpuks jõudsid nad ka oma pärisasjas otsusele, nimelt et varrud on kõige parem pidada nelipühiks, mil on aega endal ja ka külalistel. Siis oleks ka ühine ettevalmistamine niihästi pühadeks kui ka varrudeks. Õllest, kui hea suur
