Mine sisu juurde

Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/254

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

tegu teha, jätkuks ehk isegi kolmeks tähtpäevaks – nelipühiks, varrudeks ja sõnnikuveoks.

Juba talvel oli ette näha, et tänavu kulub pisut rohkem linnaseid kui harilikult. Sellepärast viidi odrad varakult kottidega likku: lasti köie otsas jääaugust alla. Kui leotatud odrad viimaks koju toodi ja uues avaras rehetoas, mis soojaks oli köetud, kasvama pandi, kuni odralade ühtseks mättaks muutus, siis oli omasugune pidulik talitus neid segada ja kuivatada. Linnastes käperdamine hommikuti oli Andresele peaaegu nagu käte ristipanemine ja palvelugemine söögi alla. Isegi piibu võttis ta siis harilikult suust ära ja pistis tasku.

Terve tuba oli magusat jumalavilja lõhna täis, mis ulatus otsaga kambritessegi. Peremehe nägu omandas pehmema ilme ja silmi tikkus naeratav helk, kui ta askeldas linnastega, neile ahju küttes ja kätt katsumiseks üles tõstes, kas soojus on paras. Käis ise linnaseid nuusutamas ja kutsus ka teisi seda tegema, sest linnaste lõhnast võis eeldada õlle maiku. Isegi kevadel veel, kui ta viimased linnased veskil oli ära jahvatanud, võttis ta koju jõudes linnasejahu-koti lahti, et lõhna nuusutada ja Maril nuusutada lasta. Samuti otsustati ka humalate väärtust lõhna järgi, olgu need omast tapuaiast saadud või poest ostetud.

Need kõik olid tähtsad küsimused, sest õlu taheti ju teha niisugune, et kes mehejanu joob, see laulu jörisema hakkab, – et kuluks vähem viina. Mõned armastasid õllele lõhnaks panna kadakaid, aga Vargamäe Andres armastas ennem humalaviha. Ka toorest rukkijahu ei tarvitanud ta õlletegemisel, kuigi see oli piduperemehele kasulik kaup, sest kes niisugust märjukest janu jõi, see peagi kõhtu kinni hoidis ja mõneks ajaks oli tal söögiisu nagu pihuga võetud. Selletaolist õlut tegi mõnikord Oru Pearu, aga selle suurmeister oli rikas Kassiaru Jaska. Tema õlle kohta teati igal pool öelda, et kes janu joob, see nurga taha jookseb.

Andres arvas, et õlu peab panema laulma suu, mitte kõhu. Selleks oli vaja, et õlu seisaks enne joomist mõne aja tammeankruis hinge all. Aga pulgad ehk prundid tehti sealepast, millest ülearune hing võis läbi „viriseda“. Vahetevahel käis Andres oma õlleankruid vaata-

254