Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/256

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Lammaste tapmine oligi ehk kõige raskem ja õudsem silmapilk, sest siis sündis kõik nii saladuslikult ja vaikselt. Pealegi oli lammas nii-öelda vaga loom. Tema sisse polnud keski kunagi ühtegi kurjavaimu ajanud ja temast lauldi kirikulauluraamatuski. Ämmasoo vanataat, kes kange kohitsejameister oli (ainult täkkusid ei ruunanud ta), ei pannud kunagi nuga muidu jäära külge, oli see vana või noor, kui paljastas ikka oma pea, kus polnud enam karva-udetki näha. Isegi siis, kui ta poole kortlit piiritust enne ära viskas, nii et silmist tuli välkus, ei unustanud ta kunagi jäära kohitsemisel mütsi pähe. Nii püha loom oli lammas.

Sigadega oli teine lugu. Need karjusid, olgu kohitsemisel, rõnga ninassepanemisel või tapmisel, ja karjumine oleks nagu pisutki laste meeli kergendanud. Ometi kuulatasid nad ka sea hädakisa kuskil akna all või paotatud uksel ja nii mõnegi kuulaja ihuliikmed tõmbusid kangeks ja jäätunuks. Harilikult algas sea kisa hommikul vara, kui lapsed alles magasid. Aga kui keegi seda läbi une juhtus kuulma, siis äratas ta kohe oma kaaslased, hüüdes: „Kuule, kuule, siga tapetakse, siga tapetakse! Karjub, karjub! Kuulge!“ Veel siis, kui seale prill ninale saadi ja tal suu kinni keerutati, nii et ta enam kõvasti karjuda ei saanud, ainult pisut inises, kuni seegi vaibus, veel siiski kuulatasid lapsed hinge kinni pidades, nagu puutuks asi neisse enestesse – nagu karjuks keegi neist ühes seaga.

Lapsed aimasid, et nad seisavad mingi suure elusaladuse ees, mis on varjatud paksu looriga. Tahaks minna asja lähemalt vaatama, aga ei tohi uksest välja astuda. Pärast näed ainult, et ema tuleb verepütiga, millel pulk sees, ja mehed kannavad oimetunud siga, kel suur haav kurgu all. Vanemadki inimesed liiguvad ja räägivad suuril verevalamispäevil nagu ebaharilikult, seda on lapsed ammugi tähele pannud. Sellepärast tahtis Vargamäe Andreski enne varruankrust janu juua, kui läks puhtrõõsa piimaga joodetud vasikat tapma, kes polnudki enam õieti vasikas, vaid peaaegu juba mullikas, paras kas või eluloomaks jätta.

Varrude tõttu pidid tänavused nelipühad Vargamäe Eesperes eriti pidulikud saama. Küpsetati saia omadest

256