Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/255

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


mas. Ja kui ta märkas, et mõnel ankrul suure hinge pärast viimne häda käes oli, s. t. et lepapulkade läbi hingamine oli napp ja seetõttu põhjalauad juba kõmmeldunud, siis avas ta natukeseks „vissipulga“. Pidi mõnikord täit mehejõudu tarvitama, et ankruhing pulka käest vastu taevast ei virutaks ja siis ise kõik ankrust plehku ei pistaks, mis võiks kaasa tuua õlle kolkumise.

Kui siis ükskord see pidulik silmapilk kätte jõudis, et esimesest ankrust mindi õlut laskma, siis ei usaldatud seda talitust kellegi teise kätte, ikka läks Andres ise. See oli raske ja hädaohtlik töö, sest pidi hoidma, et pulk käest ei lipsaks, muidu lendab hingeline õlu suure hooga ankrust kõik välja. Ainult pisut võis pulka paotada, nii pisut, et kannu tuli palju rohkem valget vahtu kui õlut ennast ning ninasse lõhna, lõhna, lõhna. Pidulik õllelaskmine oli ikka nagu külma duši võtmine – said oma jao käed, aga ei jäänud ilma ka silmad.

Seekord tegi Andres esimese ankruga katset juba mõni päev enne pühi. Põhjuseks oli vasika tapmine, keda puhtrõõsa piimaga suureks ja vanaks oli joodetud, et jätkuks temast süldiks ja ka praeks. Lihunikutööd ei teinud Andres kunagi hea meelega, sellepärast avaski ta õlleankru, et enne tubli janu juua, kui hakkab pussi kõhutama.

Selles talituses oli ikka midagi õudset. Peaosa tunti temast sügisel, kui tehti liigsed lambad lihaks. Lapsed käisid siis kartlikult ühest kohast teise ja vahtisid suuril tummil silmil üksteise otsa. Väiksemad, kes veel midagi ei aimanud, tahtsid kisatseda nagu harilikult, aga suuremad sundisid ja meelitasid neid vaikimisele, kuni ka need viimaks loomusunniliselt aimasid, et täna oleks Vargamäel nagu midagi kardetavat ja kohutavat.

Ei läinudki palju aega, kui tuppa ilmusid pead-jalad kartulikorvis ja ema hakkas keeva veega karva võtma ning sõrgu otsast murdma. Lapsed kükitasid korvi ümber, püüdes ühte või teist pead ja jalga ära tunda. Nimepidi tähendasid nad oinaid ja uttesid, kellest nad rääkisid nagu oma headest tuttavatest ja sõpradest. Alguses püüdis ema neid korvist eemale tõrjuda, aga kord-korralt omandasid nad ikka suuremad õigused vaatamiseks ja arutamiseks.

255