Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/262

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


kas tema ei või tõe ja õiguse eest seista?“ küsis Taar, endal põsed lõkendasid ja sinised silmad täis lapselikku tõsidust.

Siinkohal arvas joobnud Pearu, et ka tema oskab isamaalikkudele asjadele pisut kaasa rääkida, ja sellepärast ütles ta üle laua vastas-istuvale rätsepale:

„Kuule sina, kõrvenurga rätsep Taar, mis on kirjas ära seletatud hapu kali, sinu tõde on kasukas ja sinu õigus pükstes. Aga kas sul oli õigus minule, Oru Pearule, rikkale kohaomanikule, sihukesi püksa teha – p…etagune ripub põlvekõverduses ja jalad on käies nagu kukel kammitsas? Vasta mulle seda meie saksa isamaa ees, kui sa prosessid tõe ja õiguse nimel, nagu minu kallis nuabrimees, Eespere Andres, kes peab täna oma poja varrusid. Ja meie kõik oleme tema varrulised, ainult sina, kallis rätsep, oled kontvõõras, sellepärast siis vasta mulle, sest õpetaja ütleb ikka: sina pead, sina pead, köster aga: sina ei pea mitte, sina ei pea mitte…“

Pearu oleks vististi edasi rääkinud, aga köster tahtis juttu isamaalisilt asjult kõrvale juhtida, sellepärast küsis ta:

„Aga kumma käsku siis Pearu peab, õpetaja või köstri?“

„Targa peaga pean köstri käsku, purjus peaga õpetaja käsku, sest siis pean ma rätsepale oma punktid kõik viimane ette panema,“ vastas Pearu.

„Nüüd on ju armuaeg, mitte hirmuaeg, sest meie oleme vene kotka tiibade all,“ seletas Hundipalu Tiit, „aga „Postimees“ tahab, et oleks aina põrguvalu ja sakste malakas.“

„Armas peremees,“ ütles köster, „seda ei taha „Postimees“ mitte, tema just hoiatab meid selle eest, on ikka hoiatanud. Ikka tasa ja targu, ainult nõnda jääb roosk tulemata, see on tema arvamine. Jakobson kogub tuliseid süsa iseenda ja oma laste pea peale. Kes tuult külvab, lõikab tormi, ütleb vanasõna. Aga mina ütlen, et kes vaenu külvab, see lõikab vaeva, ja kes sõda kuulutab, see lõikab verd.“

„Õige, köstri-isand, väga õige!“ hüüdis Taar.

„Kuule sina, va hapu Taar,“ ütles Pearu üle laua, „kui sa nii väga seal karjud, siis mina sind änam omale

262