õmblema ei võta. Sest vuata, sinul ei ole õigus nõnda karjuda, kui minu püksip…etagune ripub põlvekõverduses.“
Neid sõnu ei pannud teised ega rätsep ise tähele, sest tema arvestas praegu rohkem köstrit kui Pearut. Selleks olid tal oma erilised põhjused. Nimelt oli ta juba ammugi hammast ihunud köstri õmblustöö peale, mida tänini oli ikka keegi teine teinud, mitte tema. Aga rätsep oleks esimene kord köstri-isandale kas või jumalamuidu õmmelnud, ainult kui aga saaks kord sinna, sest siis oleksid kõik paremad kohad tema käes, mõisaantvärgid ja untsakad, vallakirjutaja ja talitaja ning peakohtumees. Ainult parun, opmann ja õpetaja seisaksid tema riigist väljas, aga need ei tee temale peavalu, sest nende juures käib ikka saksa rätsep.
Just täna oli paras silmapilk, kus rätsep lootis köstri-isanda lõnga vedada. Selleks oli ta tahtnud erilise käigu Ämmasoole ette võtta, kuhu tal oli nagu pisut asja, aga sattus Vargamäel peatuma, sest ta sai kuulda, et Ämmasoo rahvas siin on. Nõnda palutigi ta varrusid kaasa pühitsema.
„Oru peremees ähvardab mind mammonaga,“ ütles rätsep Pearule, kui see aina kordas, et ta Taari enam õmblema ei võta, „aga minu jalga ega mõtet põle veel kunagi mammon juhtinud, vaid ikka aated ja tõde ning õigus.“
„Mis teeb vaene mees tõe ja õigusega,“ arvas Rava Kustas lõõpivalt, „seda on rikastele vaja.“
„Õige, Kustas!“ hüüdis Pearu. „No ütelgu või köstri-isand ise, mis teen ma selle tõe ja õigusega, kui ma prosessin oma kalli nuabrimehega või kui tema mind kõrtsis …dest nii valusasti pigistab, et mul silmis mustaks läheb? No ütelge, mis ma teen, tema on ju minust üle?“
Kogu ruum kõmises laiast naerust, mis kostis läbi akna kaugele õuegi. Andres isegi naeris kaasa, kuigi ta istus köstri kõrval, kes jäi ühes Hundipalu Tiiduga tõsiseks, nagu poleks ta Pearu rumalaid sõnu kuulnudki.
„Rätsep on ju rikas, sellepärast,“ ütles Vihukse Anton, kes vaidlemisel peaaegu magama pidi jääma, suure naeru tõttu aga ärksamaks muutus. „Temal saab kümne aasta pärast tuhat rubla linnas intressi peal täis.“
