Mine sisu juurde

Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/265

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Köstri-isand ei tunne nähtavasti Oru Pearut. Andres oleks võinud tema kutsumata jätta, muud ei saa temaga midagi teha. Aga et ta on üleaiamees, siis…“

Sellega oleks võinudki vahejuhtum lõppeda, aga Pearu istus ju alles püksata ja särgiväel pidulauas. Midagi pidi ometi tegema.

„Vanamoor!“ hüüdis Pearu oma eite, kes laua otsas istus, „mine too mulle kodunt omatehtud takused püksid jalga, kaua ma siis nõnda palja reisi köstri-isandaga ühes lauas istun. Toast varnast võta teine pintsak, see põle selle hapu kalja tehtud.“

Oru eit läkski koju, et oma vanamehele teisi riideid tuua. Aga et Pearu seni ööülikonnas või reherabajana lauas tahtis istuda, siis tehti söömingule pisut enneaegne lõpp – tõusti lauast ja mindi laiali. Köstril jäi seekord lõpupalvegi pidamata, sest inimeste meeled rippusid rohkem Pearu pükste kui jumalasõna küljes – nii halvasti mõjus asjaolu, et rätsep unustas tõe ja õiguse eest võideldes kohaomaniku püksitagumiku peale erilist rõhku panna.

Ühes teistega tõusis lauast ka Pearu, ja et tal pükse jalas polnud, siis pidi ta paratamata palja reisi varruliste keskel kõndima. Kõlblusvastast polnud selles küll midagi, sest tal oli seljas ilus valge linane särk, mis ulatus põlvini, ja kaelas kirju sitsirätik, sõlm lõua all. Aga niisugune kõndimine haavas kasinate ja neitsilikkude perenaiste viisakustundeid ja nemad arvasid, et neil on võimata ainult pealtvaatajaiks jääda. Kui siis Pearu välja päikese paistele astus, ilmusid naised vitste, tikerpuu-okste ja värskete nõgestega ning siis algas üleannetu karistamine – aina mööda paljaid sääri, mis särgi alt välja paistsid. Esiteks kannatas Pearu, aga siis pistis ta naiste eest jooksu, need suure kisaga järele. Pearu jooksis õueväravast välja ja siis mööda peenart edasi, mis seisis kesa ja rukki vahel. Aga purjus pea tõttu komistas ta ja kukkus rukki äärde maha. Et naised tal kannul olid, siis ei saanud ta enam üles tõusta ega uuesti jooksu pista, vaid ajas enda kükakile ja pistis jalad ning sääred särgisaba sisse. Aga naised ei hoolinud sellest. Silmapilk kisti Pearul särk üle piha kukla peale kokku ja vitsad, tikerpuu-raod ja nõge-

265