Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/266

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


sed töötasid roosal seljal, pihal ja tagumikul, kuni hakkasid paistma siin-seal verepiisad. Pearu karjus.

„Palu andeks!“ käskis Hundipalu perenaine.

„Palun andeks, et eided mu t…i tahtsid näha,“ vastas Pearu.

Särk kisti Pearul uuesti üle piha. Mõnes kohas lõi juba veri roosal ihul nirisema. Mehed seisid natukese maad eemal ja ässitasid naisi. Lapsed piilusid rukki ääres ja aianurkade taga.

„Andke!“ kõlas igast küljest.

„Kas palud?“ küsisid naised Pearult.

„Palun,“ vastas see juba üsna taltsalt.

„Palu!“ kõlas käsk.

Ja nüüd palus Pearu üsna tõsiselt naisi. Nõnda lõpetati peksmine. Naised läksid minema ja jätsid Pearu sinnapaika. See kükitas esiteks natukese aega üksinda rukki ääres ja tõusis siis püsti. Aga kui ta mõtles õuevärava poole minema hakata, nägi ta, et naabri teine poeg Indrek istub rukkiserval, vahib temale otsa ja nutab. See tegi Pearu südame kohe härdaks ja meele haledaks. Ta astus lapse juurde, võttis selle sülle, ja kui poiss siis peaaegu suure häälega karjuma pistis, ilma et ta Pearu sülest maha oleks kippunud, hakkas ka Pearu peaaegu väikese lapsena tönnima, ja nõnda läksid nad kahekesi õueväravast sisse. Keset õue tuli neile Mari vastu.

„Tema üksi haletseb mind,“ nuttis Pearu naabri perenaise ees seistes, „ja nemad tahavad ta hobusevargaks teha… nemad kõik… Andres, Tiit, rätsep ja köster… kõik nad ihkavad poisi hinge. Sest kirjutud on: oh jumala tall ja needsinatsed teised sõnad, mis ep ole mitte kirjutud.“

Sel silmapilgul jõudis Oru eit takuste pükste ja pihtkasukaga pärale. Teda nähes andis Pearu kohe lapse Mari sülle ja hüüdis:

„Minu kallis vanamoor, minu armas lambasihver, ometi tuled mulle appi! Külalised murravad mu ära, sest et pole mitte kirjutud, et sina ei pea himustama oma ligemese meest, vaid – naist!“

„Pane püksid jalga!“ hüüdsid võõrad naised Pea-

266