rule. Aga see ei teinud sellest väljagi, vaid ütles oma eidele:
„Kallis vanamoor, vuata, mis nad muga tegid.“ Nende sõnadega tõstis ta oma särgi kaenla alla ja pööras selja naiste poole.
„Anname veel!“ hüüdsid eided, kui nad nägid Pearu punaseks pekstud selga. „Või tema kisub särgi kaela!“
„Kui külanaised võivad mu särgi kaela kiskuda, miks ma siis ise ei või,“ vastas Pearu.
Ja selle asemel, et püksid nüüd kohe jalga tõmmata, pani Pearu nad pahemale käele, võttis siis eide kaela ümbert kinni ja kõndis nõnda päikese paistel mööda õue.
„Vanamees, pane püksid jalga,“ palus eit.
„Las veri kuivab enne ära,“ vastas Pearu.
„Veri ongi kuivand,“ ütles eit.
Viimaks ometi tõmbas Pearu püksid jalga ja pani pihtkasuka selga. Aga nüüd tuli tal kohe uus mõte.
„Kus on rätsep?“ hüüdis ta. „Tema pärast sain ma naiste käest peksa. Kus on pressraud ja hapu kali?“
Aga rätsep oli ühes köstriga minekut teinud. Köster vabandas ajapuudusega nii rutulist lahkumist, aga vististi oli see ainult ettekääne, põhjuseks oli Pearu oma tempudega. Seesama oli ka rätsepa lahkumise põhjus, sest tema tundis Pearut ja teadis, et ega asi ainult sellega lõpe. Ometi oli rätsepal selle kõrval veel teine põhjus, mis samuti oli tähtis: köstriga kahekesi jäädes lootis ta õmblusest võivat juttu teha. Oli küll esimene püha, mil on kohatu rääkida argipäeva tööst ja toimetusest, aga päike vajus juba õhtu poole ja Pearu oma tempudega oli niikuinii juba seda kallist päeva sedavõrd „retsinud“, et polegi ehk nii väga hull, kui rätsep katset teeb köstriga pisut ilmalikku juttu ajada. Sest köster pole ju õpetaja, tema ei seisa kirikule nii lähedal. Õpetajaga räägi kas või kündmisest ja sõnnikuveost, ikka oleks nagu pisut issameie ja peatükkide maiku.
Köstrile hobuseohje kätte andes vabandas Vargamäe Andres üleaedse tegu nii hästi, kui oskas, aga polnud parata, temp jäi ikkagi tembuks. Rätsep oli veel Vargamäelt alla minnes Pearu pükstest heidutatud ja juba mitmendat korda kinnitas ta köstrile:
