Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/270

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Tiit ilmalikku jutlust pidas. Ärkvel oli veel Vargamäe Andres, kes istus Tiidu kõrval, ja Kingu Priidu, kel kahe rätiku ja villase salliga olid higitilgad pärlitena otsaees.

„Lähme ära, las nad magavad,“ ütles Andres tasa.

Seda tahtis ka Hundipalu Tiit teha, aga kuna kõne paremas hoos ja hääl vali ning hele oli, siis ärkas Pearu silmapilk, niipea kui Tiidu kõne vaikis.

„Ole reod,“ siunas Pearu silmi pärani ajades, „kisub ja kisub silmad kinni, nagu loeks eit piibliruamatut või kuulaks kirikus õpetaja jutlust. Tiit, sa peaks oma poja õige õpetajaks koolitama, sul head lõuad ja jaal, pojal ehk tuleb niisama… Hei! Vihukse! Mis sa norised! Ja sina, Vuaseme Vuadu, kus su piip on? Ajad noore rohu põlema. Mis te, põrgulised, magate, Tiit reagib ju. Muast lahti, muidu tulevad naised nõgestega!“

Virgusid kõik, aga enam ei saanud Hundipalu Tiit kõnega hakkama, sest vaevalt sai ta lausuda: „nagu ütles“ või „nagu tegi“, kui juba mõni mees tõepoolest midagi ütles või midagi tegi, mis sulges Tiidu suu. Kõigil olid varsti nii tähtsad asjad jutustada, et pidi maksku mis maksab üksteisest üle karjuma.

Õhtusöögil valitses laua ääres üldine kisa ja kära. Kostsid juba naistegi hääled, sest mõned olid rüübanud punasest pudelist ja maitsenud meeste kannu märjukest. Üsna tummad olid Vargamäe perenaised ja Andresegi häält polnud suuremat kuulda, selle tasuks aga karjus Pearu kõigi kolme eest, karjus isegi siis, kui tahtis naabrile kõrva sisse rääkida salajuttu. Aga naabri kõrvatrummid pidasid vastu, see ei raputanud pead ega midagi. Kui niisugust salajuttu oleks räägitud koera kõrva, siis oleks see tingimata kõrvu laksutanud, nina vastu taevast tõstnud ja ulguma pistnud.

Ka pärast lauast tõusmist kestis endine kära kaugele üle poolöö. Alles hommiku poole hakkasid mehed üksteise järel reast välja langema. Päike oli juba ammu tõusnud, kui viimasena õllekannu juures laua ääres istus Oru Pearu. Tema kõrval, laual rõõtsakil, norises Vihukse Anton, keda Pearu katsus äratada, ilma et sel tagajärgi oleks olnud. Nõnda siis rüüpas Pearu üksinda kannust ja sonis:

270