Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/271

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Magab… magavad… Mina üksi… Issanda pale ees. Hallelooja! Uamen!… Kas on linnukesel muret… ja needsinatsed teised sõnad… Uamen!“

„Vanamees, hakkame koju minema, kõik magavad juba,“ ütles teisepere eit juba kümnendat korda.

„Armas vanamoor,“ ütles Pearu oma halle silmi lahti käristades, „meie üksi seisame Issanda ees, sest kirjutud on… nojah… kirjutud on… oh inimene usinast… Ja need teised sõnad. Säh, joo, vanamoor, mu kallis lambasihver.“

Aga eit ei tahtnud juua, tema tahtis ainult oma vanamehe koju viia. Ta võttis tal ümbert kinni ja katsus vanameest laua tagant üles tõsta. Ometi viimaks võttis see jalad alla. Algas kojuminek. Aga tee oli hirmus kitsas, kõver ja kallak, õnneks, et viis allamäge.

Kui Oru eit oma vanamehega koju õueväravasse jõudis, hakkasid kirikukellad lööma.

„Veart kellad,“ sonis Pearu eide najal väravast sisse tuigerdades. „Väga veart kellad… üle raba… üle soo… üle heinamaa… veart kellad… pim-pam, piu-pau, pim-pam, piu-pau…“

Nõnda lõppes varrude esimene päev teise päeva hommikul, kui päike oli juba kõrgel taevas.

Lõokesed lõõritasid Vargamäe kohal.


XXVIII

Järgmine talv oli kõrvenurgale väga õnnetu. Tõeliselt ei teadnud keegi, mis võiks küll nii suure õnnetuse põhjuseks olla. Siiski üks oli, kes teadis – õpetaja kantslis. Temale oli kõik üsna selge. Iga pühapäev kinnitas ta, et kõiges on süüdi rahvas ise oma suure patuga. Mis peaasi: kõik tahavad olla nagu saksad, nagu saksad. Aga jumal ei anna ennast pilgata. Mis inimene külvab, seda tema ka lõikab. Kes liha peale külvab, see lõikab lihast igavest hukatust.

Õnnetus sai alguse Kassiarult. Kui vana Jaska millalgi laadasõidult jälle koju tuli, jäid tal lapsed üksteise järel kõik haigeks, nagu oleks mõni lausuja talle laadalt lastehaiguse kojuviimiseks kaasa andnud. Haigus võttis

271