maks pidand kui iseoma lapsi, olgu need saadud Jussi või Andresega? Jumal ise näeb, et ma põle seda taht ega teind. Mina ei taht ju Vargamäe perenaiseks ega Andrest omale meheks, sest minul oli juba Juss, ainult Jussile oleks taht sirgeid jalgu ja pikemat kaela, et see ulataks ilusti õlgade vahelt välja nagu teistel meestel. Seda ma tahtsin. Aga oli see siis nii suur patt? Mis siis mina olen kurja teind, et minu laste isa jalad ja kael peavad niisukesed olema. Siiski ei põland ma teda, ega seda ole! Aga Andres ei and mulle rahu, nagu oleks Krõõt meid oma sõnadega ära teind. Nõnda see oli ja mina põle rohkem süüdi kui Andres.“
See viimane küsimus kippus Maril küsimuste küsimuseks muutuma. Mõni seda teab, millega kõik oleks lõppenud, kui ka Andrese noorem tütar Anni poleks haigeks jäänud, mis tõendas, et Andreski Jussi surmas süüta pole.
Oma pisaraid püüdis Mari laste eest nii palju varjata, kui vähegi võis, aga ikkagi nähti teda siin-seal silmi pühkimas. Teised lapsed harjusid varsti ema nutuga, aga Indrek mitte. Tema ei saanud kunagi muidu, kui pidi emaga kaasa nutma: surus pea ema riietesse ja karjus.
„Sina oled ainuke, kes patuhimus sigitatud, sellepärast nutad sa,“ mõtles Mari oma ja Andrese vanema poja kohta.
„Sinu veres on surmasüüdi, sellepärast.“
Samal ajal, kui ta nõnda mõtles, küsis ta lapselt, katsudes ise naeratada:
„Mis siis sina nutad?“
„Ema nutab,“ vastas poiss.
„Ema änam ei nuta,“ trööstis Mari last. „Ema änam ilmaski ei nuta. Innu ka ei tohi nutta, nutt teeb silmad haigeks.“
„Juku ja Kata viiakse kolliauku,“ ütles poiss.
„Kes seda ütles? Kust sa seda tead?“ küsis Mari.
„Tean,“ kinnitas poiss. „Teised ütlesid.“
Mari ei saanud parata, jällegi purskasid tal silmist pisarad. Nutma hakkas ka poiss uuesti, misjuures ta nägu imelikult, nagu vanainimeselikult krimpsu kiskus. Nutmisel tundus lapse nägu võrdlemisi suure pea küljes
