Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/282

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


palju loomulikum kui naermisel. Ainult silmad olid ikka kohased, olgu naerul, nutul või muidu poisi tõsisena olles. Ikka vaiksed, nagu mõtlikud või unelevad.

„Innu jääb alati ema juurde,“ kinnitas laps lohutavalt. „Innu on hea laps, ei sure, ei jää haigeks, ei lähe kolliauku.“

Ema nuttis ikka ägedamini ja surus last endale vastu rinda.

„Juku ja Kata on ka head lapsed,“ ütles ta.

„Kas nad tulevad pärast kolliaugust tagasi?“ küsis Indrek.

„Tulevad tagasi, rumal laps,“ vastas Mari, endal oli aga kogu keha kramplikke tõmbeid täis.

„Kas varsti?“ päris poiss.

„Varsti,“ vastas ema.

„Miks nad siis lähvad sinna?“

„Jumala ingel kutsub.“

„Ah see tiibadega?“

„See tiibadega.“

Poiss mõtles natuke ja ütles siis:

„Kas Juku saab ka tiivad?“

„Juku ka.“

„Aga Kata?“

„Kata ka.“

„Siis nemad ka lendavad?“

„Lendavad.“

„Ja nõnda tulevad siia tagasi?“

„Lennates tulevad tagasi.“

„Ema, mina tahan ka lennata, mina tahan ka ingliks saada, tiivad külge ja…“

„Minu rumal, rumal laps,“ kallistas teda ema. „Mine nüüd teiste juurde mängima, kasva, küll siis saad tiivad.“

„Kui olen suur, siis?“

„Siis, siis,“ kordas ema, vabastades end lapsest ja tema küsimustest.

Oli hirmus tuisk, hingetuisk, kui Vargamäe Andres ja Mari oma Juku ja Kata maha viisid. Matusel oli Oru rahvas, Hundipalu Tiit oma eidega, Võlla Juhan, Kingu Priidu, Vihukse Anton ja saunarahvas. Kassiaru

282