Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/286

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


reastikku palava müüri ääres. Ja isa ning ema polekski ehk lumeskäimisest teada saanud, kui mitte Liisi ja Maret õhtuks poleks köhinud, nagu raiutaks nende kurgus puid, ja kui Anni põsed poleks ööseks palavikus õhetama löönud. Need tunnused rääkisid äraandlikku keelt ja järelepärimisel saadi kõik teada. Nüüd oli kogu maja tõrelemist täis, nagu polekski Vargamäel kurba ja vaikset matusepäeva. Sai võtta saunatädi, sai aga oma osa ka tüdruk, et nad lapsi paremini silmas ei pidanud. Üks troost oli vanematel siiski: poisid ei köhinud, sest nemad olid riietes lumehange karanud, see päästis nad nähtavasti.

Lapsi magama pannes asetati poisid vanemate eneste sängi ette nurka, köhijad Liisi ja Maret kõrvu oma sängi, palavikus Anni aga lõõri äärde.

Matuselised lahkusid varakult, kohe peale õhtusööki. Õudne oli kauemaks leinamajja jääda, kui pesitses kõigis aimdus, et leina lõpp pole veel käes: peab ehk veel kellegi Vargamäelt surnuaiale viima. Sedasama kartsid ka Andres ja Mari ise. Nõnda ei maitsenud neil söök ega jook.

Nende kartus läks veel enne täide, kui päev kaks korda oli koitnud: kustus Anni värisev elutuluke. Oldi hirmul ka teiste laste pärast, aga need pidasid esiotsa vastu. Liisi ja Maret raiusid nädalapäevad köhida, aga palav piim meega ja päkkade kõrvetamised vastu lõõri murdsid lõpuks kurgukõdituse. Poisid, nagu olid, nõnda jäidki terveks.

Võeti ka karmid ettevaatusabinõud tarvitusele: kambrid puhastati põhjalikult, Andres tegi nad kaks-kolm korda maast laeni paksu kadakasuitsu täis, mis igaühe pani läkastama; riided kanti välja külma kätte. Rehetoa hiigelahi köeti palavaks ja kogu pere kolis tuppa.

Oli see vast pidu! Lastel oli pärast väga kahju kambrisse tagasi kolida, sest seal polnud ei vommi ega parsi, ei kerist ega kollet, kuhu ronida või kus torkida. Kambris polnud ka ämbreid, vanne, toobreid ega tünne veega, milles kas või keelu vastu on hea solistada. Toas oli nii hea peitust või kodukäijat mängida, kellele nimeks pandi redu. Redu võis kõik, teadis kõik, oskas kõik. Tema päris-asupaik oli lakas, kuskil ulu all, kaugel

286