Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/287

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


heinte ja kõlgaste või õlekubude taga, eriti aga tahmases toalakas ja tema taga pimedal ja madalal kambrilael, kus tema ettevaatlikult hiilivat sammu vahetevahel võis kuulda. Lapsed tõid ta sealt mängus tuppa ja panid ta kolistama ning häälitsema vommil, parsil, pimedas nurgas, riistade taga, rehealuse ukse kallal, isegi ahjus ja kerisel.

Nõnda siis kadus lastel kambrisse tagasi kolides suur hulk eluluulet. Pealegi oldi nendega nüüd palju karmim: ei lubatud neid paljalt enam tuppa ega rehe alla, lumehangest ja aida- või laudateest rääkimata. Ikka pidi midagi soemat seljas ja mingit varju jalas olema. Elu muutus lastel sedavõrd kitsaks, et ennem olgu peaaegu surm kui niisugune elu. Ja nõnda algas Vargamäe Eesperes suur laste vabadusvõitlus vanemate vastu, kuni olid paljastele jalgadele tagasi võidetud tuba, rehealune, kaevu-, aida- ja laudatee ning lõpuks tuisu ajal lumehangki suplemiseks.

Aga enne kui see kõik sündis ja enne kui lastel vabaduspäike uuesti säras Vargamäe kohal, kulus palju aega. Võib peaaegu öelda, et praegune põlv ei näinudki endist vabadust, nii hirmus tagasikiskumine hõljus neil päevil Vargamäe kohal. Ainukeseks lohutuseks olid Liisi ja Mareti mälestused kadunud õnnepäevadest, millest nad ikka ja jälle väiksemaile jutustasid.

„Kui tuppa tulin, ei tundnudki oma jalgu all, nii tuimad olid külmast,“ jutustas Maret.

„Mul klõbisesid varbad laudpõrandal, nagu külmanud kartulid,“ ütles Liisi.

„Ja kui siis pärast kukkusid valutama!“ hüüdis Maret edasi, tehes ise niisugused silmad ja suu, et väiksemad vennad aimu pidid saama nagu mingisugusest meeletust maitsemisest.

„Lõi kohe hammastesse,“ lisas Liisi kinnitavalt juurde. „Aga kui uuesti lunde joosta, siis oli kergem, valu oli vähem. Sellepärast siis ikka lõõri äärde ja lunde, lõõri äärde ja lunde, nõnda oli kõige parem.“

„Kus siis isa ja ema olid?“ küsis Andres asjalikult, kuna Indrek ainult kuulas ja suuril küsivail silmil õdedele otsa vahtis, kui need möödunud päevist jutustasid.

287