Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/289

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


ainult isale kaevata. Aga muidugi ei kaevand, ajas meid ainult vommile tagasi, ütles, muidu külmetate end ära. Ise kinnitas ja hoiatas vommi keskpaiga eest… teate, see kõrge koht… et see on kuum, kõrvetab päkad. Aga me teadsime seda isegi, ega me esimest korda vommile läind.“

„Miks vomm nüüd änam ei kõrveta?“ küsis Andres.

„Ei köeta änam nõnda kui enne,“ seletas Liisi. „Siis oli hoopis teine kui nüüd. Siis ütles ema aina, kui vorstid keriselt maha võttis, et liiga saand teised, ära põlend, aga nüüd – ei tõmba teised hästi krõbedaks, ahi ei saand küllalt, haod olid lund täis…“

Nõnda lõppes laste lumeskäimise-jutt palava vommiga ja tahmase kerisega, kus särisevad vorstid, ajades terve toa ja kambrid pühade ajal magusat haisu täis. Aga kõigil jäi jutust tundmus, et maailmas ja ka Vargamäel on huvitavam ning ilusam aeg möödas. Vähemalt arvasid seda Liisi ja Maret kindlasti ja nemad polnud enam nii väikesed, et nad poleks teadnud, mis nad arvavad, see oli Andresel, Indrekul ja Antsul päevaselge.

Ükskord oli Vargamäel aeg, kus polnud veel haigust ega surma ning kus ei pandud kedagi kirstu ega viidud kolliauku, ja siis valitses igal pool vabadus ning rõõm ja õnn oli otsata. Nüüd avanevad laste ees uksed ja aknad alles kevadel, kui on leige tuul ja soe päike, aga siis pole enam tuisku ega pakast. Kuid mis on kevadine tuul ja päike hangede ning tuiskude vastu!

Ah, ilusam ja õnnelikum aeg on enne mööda läinud, kui Andres ja Indrek ilma said! Liisi ja Maret jõudsid veel õigel ajal Vargamäele, nemad küll, seda tunnevad poisid, eriti just Indrek.


XXIX

Kogu ümbrusele pani laste suremine nagu kangvaljad pähe ja rauad suhu. Kassiaru Jaska jättis esiotsa laatadel ümberkolamise ja hobusteparistamise, ostis ainult mõisale härgi, vilja ja kartuleid. Viimane tegevus oli nagu pisut jumalameelepärasem kui mustlastega hobusteparistamine, sest üks polnud muud kui ainult kasulik

289