Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/288

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Kus juhtus,“ seletas Liisi. „Ükskord läksid isa ja ema laadale, sulane vedas hagu, tüdruk toimetas loomi.“

„Siis oli hea,“ kiitis Maret.

„Kus meie siis olime?“ küsis Indrek.

„Teie olite siis alles väikesed, ei mäleta seda,“ vastas Liisi.

„Kas pärast köhisite?“ päris Andres asjalikult.

„Mitte teragi,“ kiitis Liisi.

„Siis põlnd seda haigust, mis nüüd,“ ütles Maret.

„Siis põlnd haigust ega surma meil ega teiseperel,“ seletas Liisi. „Ainult pead valutasid vahel ja käisid ümber, nii et ei saand seista… Mäletad, Maret,“ pöördus Liisi õe poole, „kudas oli üks jõululaupäev? Sadas ja tuiskas, nii et mõnikord ei näind aita ega lauta. Teisepere oli nagu Vargamäelt ära pühitud. Kui ema aida või lauda poole läks, kadus ta vahel juba poolel teel tuisku, vahi, niipalju kui tahad, ei paista. Keegi ei saand kiriku minna, kõik jäid koju. Õled toodi sisse ja siis hakkas isa lugema ja laulma. Ema laulis ka, istus tagakambris isa juures. Mai pani tooli eeskambri ukse kõrvale, aga sulane jäi kohe magama, kui lugemist ja laulmist kuulis. Meie istusime eeskambris õlgedel. Ema ajas meid küll tahakambri, kartis, et hakkame õlgedega möllama, aga meie ei läind. Ja kui siis teised kõige kõvemini laulsid ja sulane tukkus, pugesime meie tasakesi tuppa, hoidsime, et ukselink ei koliseks. Tuba oli hea soe, lees olid söed, ahjus liha, mis särises, vorstid kerisel. Meie kärmesti särgid seljast, sina omal ahju ette hagudele, mina omal redelipulgale, siis välja, teate, sinna aja äärde, kus kõige sügavam, üle pea. Hinge pani kinni, jää või sinnasamasse. Lõime paar virru, siis tuppa tagasi, mööda redelit vommile, kus soe, natukene aega seal ja uuesti õue hange. Nõnda mitu-mitu korda kohe. See, mis me üheskoos seal toa taga tegime, kui teised kiriku läksid, põlnd selle kõrval ühti, maksa rääkidagi. Me oleks veel rohkemgi käind, aga eks ema kuulnd toaukse kolinat, tuli vaatama, kes käib ja mis vorstid kerisel teevad… Meie parajasti vommil, alasti, ise üleni lumest märjad. Kutsus meid alla, võttis vitsa ja tahtis andma hakata. Aga sina, Maret, emale: „Pai ema, ää löö vitsaga, me ju ihualasti!“ Ja nõnda ei lööndki ta, lubas

288