Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/291

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


üksi oma mineviku ja pattudega. Põrmus tahtis ta seal jumala ees põlvitada, otsides troosti ja armu. Aga Andres ei langenud kunagi põrmu, isegi oma jumala ees mitte. Tema tegi ikka nõnda, nagu ei paluks ta ainult armu, vaid nagu oleks tal ikkagi ka pisut õigus nõuda.

Mari ei uskunud tänapäev mingit õigust, vaid ainult armu. Ja nagu loodaks või otsiks ta seda eriti just Jussi haualt, ei jätnud ta seal kunagi käimata, kui oli kord surnuaia mail. Uuesti muutus Juss oma surmaga talle mingisuguseks suureks etteheiteks ja piinaks. Vahetpidamata seisis ta temal meeles ja oma lastegi surma pani ta mehe surma arvele. Elavaist pöördus huvi surnute poole, nagu oleks nende käes võim elavategi üle. Sagedasti olid tal silmad vees ja naeratus ei ilmunud ta näole kunagi. Ainult vanema poja Indreku kallistused lohutasid ema mõnikord kuni nukra naeratuseni.

Andres oli juba ammugi Mari sõnadest ja tegudest aimanud, et sel on lein laste järele nuhtluseks arvatavate pattude eest. Sellepärast katsus ta vahetevahel Jussist ja tema surmast juttu teha, seletades, et laste surm ei või ju isa surmaga mingisuguses ühenduses seista, sest lapsi suri ka seal, kus mõlemad vanemad elavad.

„Igaühel omad patud,“ vastas Mari. „Kes teise hinge näeb, igaüks tunneb ainult oma südant.“

„Muidugi, või siis minagi selle vastu,“ ütles Andres nagu nõus olles. „Kõik on patused. Aga on siis see õige, et ühe patuse pärast peavad nõnda süütud lapsed surema? Nagu meilgi: kolm korraga. Mis süüdi siis neil oli?“

„Meie oleme süüdi, mitte nemad,“ vastas Mari rõhutades.

„Siis surmaku meid ja lasku lapsed elada,“ ütles Andres samuti.

Mari ei öelnud midagi, nagu oleks ta nõus. Ometi võis kõigest aru saada, et see nõnda polnud. Temal olid oma eriarvamised, mida ta endale pidas.

„Noh, hea küll,“ rääkis Andres natukese aja pärast, „ütleme, et lapsed surid meil Jussi pärast, mis siis nüüd? Mis see Juss siis nüüd veel tahab? Ta võttis ju kolm elu oma elu tasuks. On seda vähe?“

Andrese sõnad ajasid Marile otse hirmu peale. Ta ei

291